Pärnu

Minu ja ristitütar Johanna tegemised

Arukülas

Aruküla jaanituli 2006

Rannahuumor

Tõeline tibi istub rannas mängivate laste kõrval. Tibi kurja häälega: "Ärge jookske siin! Olge normaalsed!"

Tibi mängis kindlasti paar aastat tagasi ise samamoodi :D :D

* * *

4-5 aastased tüdrukud mängivad kaldal märja liivaga. Üks tibin teisele: "Kle, sina palja pepuga eit! " :D :D

F***ing Estonia

Göteborgist Stockholmi oli lend super! Stockholmist Tallinna ka! Aga siis kui kodumaapinnale maha astud, hakkab värk pihta. Esiteks ei pidanud liin nr 2 oma graafikust kinni. Tuli ja sõitis reisijaist lihtsalt mööda. Teiseks kui ta siis tuli, läks marsruut ei tea kuhu. Loll muidugi ise, kel õigel ajal meelde ei tule, et Tartu mnt on remondis. Kui ühel hetkel siis taipasin olime otsapidi juba Reval Park Hotelli juures. Siva maha, et veel kaugemale oma hiigelpagasiga ei põrutaks. Kui ma siis tänaval oma liikumisvõimetuses veendusin, siis triivisin lihtsalt lähema taksoni - hotelli ette seega. Lohisen nagu tigu takso suunas ja hõikan, et ehk saab abi. Taksojuht küsib, et kas sõita vaja vä? No huvitav, mida muud siis :o Teeb mees pagasnikuluugi lahti. Ma olin oma suurima ja raskeima kohvri talle juhiukse juurde jätnud, et hea tugev mees tõstab siuhti autosse. Ei liiguta mees ennast grammigi. Tibi tassi ise oma pagasit. Nii palju siis vastutulelikkusest või viisakusest. No vähemalt võtsin jutu taksos üles, et mis siin Tallinnas siis toimub? Paras pommiauk paistab välja. "Blablabla, Tartu mnt remondis, sõita tuleb suure ringiga bussijaama, hetkel tipptund ka jne" Ennem bussijaama ette keeramist oli taksoarve 75 krooni. Jess! Mõtlesin, et saan oma sajakroonisest 25 tagasi ja Tartusse sõidu raha täpselt klapibki. Aga ei! Mees astus taksost välja, tiris pagasi ka välja, soovis kõike head ja oligi läind. Tulika takso krt! Kas Eestis on kombeks taksos jootraha hinna sisse arvata vä? Hakka jälle raha vahetama. Bussijaama kurss oli 1,3 !!!! Poisinolk, kes seal istus üldse ei kuulanud, mida ma soovisin. Vahetas täissumma mulle ära ja andis eesti kroonid luugi vahelt. Vabandust! Ma ütlesin teile midagi hoopis muud! Ei olnud eesmärk see, et mingit rahatähte nähes see kohe masinast läbi lasta. Uhhhhh! Krt Tallinnas elades oli Paldiskis käimine selline eksootika omaette. Nüüd tuled Rootsist ja vaatad Tallinnat kui Paldiskit.

Pahupidi tunded

Kell on kaks öösel. On reede, 16.juuni ja ma sõidan täna hommikul Eestisse. Nii on lihtsalt välja kujunuenud, et ennem koju minekut olen siin poole hommikuni üleval. Eelmine kord magasin vaid 2,5 h. Aga võin nii lennukis kui ka kunagi hiljem magada, seega pole absoluutselt hullu midagi ;) Pakkimine, toa koristamine ja oma asjade ära panemine nii, et need kellegile ette ei jääks - kõik see võtab aega ju.

Pole saanud viimastel päevadel mahti, et siia kirjutada. Võiks ju rääkida veel Skånest, Björni kooli lõpupeost, kahest esimesest suvevaheaja päevast temaga ja muudest tegemistest. Olen selle asemel hoopis aega veetnud arvutist eemal. Enamasti Björniga koos olles :o Meil on temaga mingi uus ajajärk nüüd kui kool on läbi. Suvevaheaeg on ikka midagi muud kui talve- või kevadvaheaeg. Juba see teadmine, et puhkus ei kesta vaid nädala, loeb palju. Meil on aega hommikul kaua magada, koos rõdul hommikust süüa, koos ühe jalgratta seljas linna mineva bussi peale kihutada (tegelt me mõlemad teame, et ehk ei maksaks Björni ratta peale kahekesi ronida, kuid me teeme seda ikkagi :§), linnas rahulikult ringi jalutada, muuseumis käia, pargis palli mängida, kohvikus jäätist süüa. Laps mängib rahulikult mänguväljakul niikaua kui tahab ja mina istun pargipingil ja võtan päikest. Mõlemad on rahul :) Peab kohe kiitma teda! Käisime loodusloo muuseumis ja ta kannatlikult kõndis minuga kaasa kõikide mind huvitavate eksponaatide juurde. Käisime armastuse teemalist eriväljapanekut nimega "Power of love" ka vaatamas, kuigi see oli alla 15 keelatud :P

Nüüd kui ma olen oma kummuti peale välja ladunud tema kõikvõimalikud kaardid (lõbustuspargi aastakaart, bussisõidu kaart, muuseumisse tasuta sissepääsu kaart jne) ja mu rahakott on kohe poole tühjem, siis on nii kurb olla :(

Suvel on siin niiiiiii mõnus !

Voodilugu

Siin on pildid minu ja Björni katusekambrist. Meie perel oli broneeritud ühes majas kahene tuba ja teises majas läbi kahe korruse ulatuv sviit, kus voodeid kokku 5. Nina ja Jenni said kahese toa ning Björnile ja mulle jäi sviidi ülemisel korrusel olev katusekamber, beebile tema vanematega jäi teine magamistuba minu ja Björni toa vastas. Kui me saabusime reede õhtul ja tube üle vaatasime, siis meie tuppa astudes ütlesin Björnile, et valigu nüüd kumma voodi ta endale tahab saada (üks voodi oli toa ühes servas ja teine teises). Björn ütles, et ei nii see küll ei lähe. "Me magame ikka voodid koos!" ja mees, teinekord ei saa sokkegi ise jalga ajas mõlemad voodid toa keskele kokku. Nii pidavat parem olema :D

Ja kui ma saabumise õhtul vanematega veini jõin, siis tuli Björn minu kõrvale ja ütles, et ta nüüd ootab kui ma veiniga olen lõpetanud, et siis on meil aeg ära magama minna :D

Mossbylund hotell Skånes

Rootsi kõige lõunapoolsemas servas vahetult mere ääres asub neljatärnihotell Mossbylund. Väike, hubane, imeilus, võrratu toitlustuse ning fantastilise personaliga. Ööbisime seal kaks ööd. Ennem äratulekut kirjutasin külalisteraamatusse pool lehekülge eestikeelset tänu :) Kui rahakott ei kannata seal ööbida, siis vähemalt sealset kööki peab kindlasti proovima. Julgen väita, et nii head toitlustust ei olnud isegi Londonis iga päev.

Skåne

Täna pealelõunal sõidame Lõuna-Rootsi (mis on muide Rootsi ilusaim piirkond). Skånes toimub sel nädalavahetusel Marie-poolse suguvõsa kokkutulek. Ilmateade lubas pilvitut ilma ja kuni 27 kraadi sooja.

Lähen võtan nüüd ühe mullivanni, seejärel linna ning trenni, siis Björnile kooli järgi ja seejärel jäätisekohvikusse "Lejonet och björnen", kus Marie ja Sverkeriga kohtume ennem pikka mitmetunnist autosõitu.

Ilusat nädalavahetust!

Astellas Pharma AB

.. on siis lapsehoidmise kõrval minu teine töökoht. Töötan siin marketingi direktori assistendina (ehk Marie abilisena). Tööaeg on muidugi siis kui nad mind vajavad. Sügisel alustasin paari-kolme tunni kaupa ülikooli kõrvalt, nüüd on päevad pikemad. Kohustused on seinast-seina: olen posti frankeerinud, välja saatnud, kutseid kirjutanud, Exeli-s tabelitega töötanud, suurel hulgal konverentsimaterjale ette valmistanud, koopiaid teinud tonnide viisi, tootenäidiseid komplekteerinud ning tellimuslehtede alusel addressaatidele saatnud, otsepostitust teinud, konverentsidel nende tooteboksis seisnud ja kõikvõimalik muu kontoritöö veel. Suurimaks projektiks on olnud laste jõulupeo ettevalmistamine ning läbiviimine. Pidasime selle oma kontori suurimas konverentsisaalis kõigi töötajate lastele. Terve konverentsiruum oli jaotatud eraldi väikesteks staapideks: ühes kohas said lapsed jõulukaarte joonistada, kleepida, rebida; teises kohas jõuluküünlaid värvida; kolmandas ingleid teha; neljandas apelsinidele koore sisse nelki suruda ning uhked punased lipsud ümber siduda; viiendas kuuseehteid valmistada; kuuendas südameid õmmelda jne. Lisaks oli catering nii lastele kui vanematele. Pikim tööpäev on kestnud hommikul üheksast õhtul kümneni. Mis ma selle eest saan? Eneserahulolu tööd teha ja rahvusvahelise töökogemuse; palka; vahvad kolleegid; osa võtta firma ühistest lõunatest ning õhtusöökidest restoranides; firma sümboolikaga nänni; kogemusikogemusikogemusi... Mulle meeldib kontoris tööd teha. Meil on hästi sõbralik sisekliima: mina ja Marie ajame ju omi tööasju Sverkeri kõrvalt, lisaks on ühel kolleegil lemmikloom igapäevasel kontoris kaasas - koer, kes jookseb aeg-ajalt su juurde oma mänguasjaga või kutsub sind koridori temaga mängima :D; meil on alati suuuuur puuviljakorv värskete puuviljadega; palju parem kohviaparaat kui pangas oli ;), veeautomaadid; külmkapp, kus seesolev söök on kõigile söömiseks; wc-s ehtsad käterätid; suur rõdu puhkepausiks või päikese käes mõnulemiseks jne.

Londoni reisi kolmas päev - 27.mai 2006

Londoni reisi kolmanda päeva hommikul ärkasime üles selles suurepärases muinasjutulossis. Selles kodus oli midagi sellist, mis kodust kodu teeb. Minu Rootsi kodus sellist tunnet pole :( Uni oli igastahes suurepärane olnud ja tuju silma lahtitegemisest alates super. Mul oli eelmisel õhtul Theres´ilt luba saadud tema vannitoa kasutamiseks (koos kõige vajamineva kasutamisõigusega). Londonis oli meil hotellis ju kaks kraani - ühest külm vesi ja teisest kuum. No kuidas sa ennast sedasi pesed? Uhh, kui mõnus oli vannis mõnuleda hommikul. Theres´i vannituba oli vaid Body Shopi toodete päralt: shampoonid, palsamid, dushigeel, vannivaht, kehakreemid jne. Iga hommik võiks nii kaunilt alata.

Seejärel oli aeg hommikusöögiks. Theres oli küpsetanud värsked kuklid, valmistanud presskannu kohvi ning muidugi kõikvõimalik kraam võileiva vahele + jogurtid, piim, värskelt pressitud apelsinimahl. Kui ma siis seda sooja kuklit koos juustu ja tomativiiluga sõin ning kohvi peale rüüpasin, siis ütlesin Mariele, et see tüdruk on küll taevast allasadanud ingel. Tõesti, ma pole oma töös temast pooltki :§

Peale hommikusööki ajasime kõik kummikud jalga ning tegime ekskursiooni ümber valduste: tenniseväljak, hobuste treenimispaik, aiamaja, aed, bassein, terrass jne. Hüpersuur krunt, superilus elamine ning palju eesolevat tööd - nii ta oli.

Lõunaks pidime pakkima oma pagasi. Ennem seda jõudsin mina koos Marie ja Astridiga käia veel külavahel autoga sõitmas ning väiksele Andreale, kes mõned päevad tagasi 5-aastaseks sai, sünnipäevakingiks ratsutamiseks mõeldud spetsiaalseid pükse ostmas. Seejärel koju tagasi ning nende majast üle tee asuvasse ehtsasse inglise pubisse lõunat sööma. Peale lõunat suundusime koju, kuhu olime tellinud suure takso. See taksojuht oli nii naljakas. Ta naeris südamest meie üle. Talle olevat meiesugune pere esimene selline kogemus. Loomulikult ajab naerma - 8 inimest, paar tonni pagasit, nuttev beebi ja hunnik karjuvaid teismelisi. Õudusunenägu ju! Tunniajase taksosõidu järel olime taas Londonis ning tagasi oma hotellis. Kuna nüüd oli laupäev ning hotell üle broneeritud, siis upgrade´iti meie tavalised toad sviitideks. Milline õnn, ei peagi neljakesi ühes toas magama! Sviidid oli vägevad, eriti muidugi vanemate oma, kuid ega meiegi oma tegelikult kehvem polnud. Peale check-in´i algas meil vaba programm, mis oli eelkõige ette nähtud shoppamiseks. Ütlesin kohe tüdrukutele välja, et mina nendega koos ei shoppa. Meil on nii erinev maitse, et koos shoppata on lihtsalt võimatu. Asusin, siis omal käel Londoni avastama. Minu lemmikpood oli muidugi - NEXT. Sümboolsed kingid said ostetud vaid kõige kallimatele (minu perele ja kallile kõhupliksile :) Muide, Martale ostsin kõige esimesena :P Niipalju siis shoppamisest. Rohkem seda delikaatset teemat ei puuduta ;)

Peale shoppingtuuri pidime kogunema kella 20.00ks vanemate sviiti. Tervitati meid shampuse ja suupistetega. Väike omaette olemine ning peale seda suundusime itaalia restorani. Viimase õhtu puhul Londonis ootas meid suurepärane õhtusöök, mis algas aperatiivi, oliivide, juustuvalikuga, edasi pearoaks just see, mis meeldib ning lõpetuseks veel magustoit ja loomulikult jõime hulga veini ära.

Väike intsident juhtus meil ka. Nimelt peale magustoidu tellimuse sisseandmist tasusime oma arve ära. Magustoidu serveerimisel aga ajas ettekandja, kes nii hoolsasti naeratanud ja silma teinud oli, Björni toolile kaks jäätisepokaali ümber. Tore lugu küll. Mõtlesin, et näis, mis nüüd siis saab. Kliendil on arve makstud ja nüüd teeb siis ettekandja sellise apsu. Loomulikult koristati kõik imekiiresti ära ja vabandati ette ning taha. Jäätisepokaalid saabusid uuesti lauda, Björn sai ühe erilise Coca-Cola (olime seda talle sel õhtul tellinud ning Björn oli isegi pudeli endale küsinud, nüüd sai siis ühe täis pudeli lisaks). Suurematele tehti maja kujul välja üks kange itaalia naps. No võis rahule jääda, võib teinekordki tagasi minna :)

Südaöö paiku jõudsime tagasi hotelli. Seekord olin nii väsinud, et pugesin kohe tuttu.

Puzzletükk, mis teistega ei sobi

Nädala alguses võtsin vastu oma tuleviku suhtes väga tähtsa otsuse. Lahendus tuli ise minuni, ei pidanud pead väga vaevamagi ja nii ongi kõige õigem. Tean, et sellisel viisil langetatud otsused ei vea alt.

Jutt on minu edaspidistest plaanidest. Siinne pere on igati üles näidanud oma soovi, et jätkaksin. Vanemad loodavad, et jään siia vähemalt oma pensionini. Björn küsib iga teine nädal kas ma olen otsustanud teiseks aastaks veel jääda. Tema ei taha, et ma ära lähen. Kusjuures selline lapse palve on kõige siiram minu arust. Björni ma tunnen, keegi pole talle neid sõnu suhu pannud, ta on selleni ise jõudnud.

Minu otsus on mitte jätkata! See närvikadu siin tsirkuseperekonnas ei kaalu üle mingi rahaline väärtus. Nüüd jääb veel neile ka sellest teada anda. Ma ei kahetse ettevõetut, kuid mul pole ka raske lahkuda. Olen alati tundnud end siin puzzletükina, mis teistega kokku ei sobi. Björnil ja Sverkeril on koht minu südames aga alatiseks olemas.

Ma ei tea veel millele "Tere" öelda, kuid "Head aega, Göteborg!" on kindel.

Stockholm

Kallis õde ja kallis vend! Suvine Rootsi reis lõppeb teile Stockholmi külastusega. Kuna mul ei ole südant teid kahekesi ümberistumisega lennule saata, siis lendame mina, teie, Marie ja Sverker ühel augustikuu päeval Stockholmi. Vaatame linnas ringi, hoolitseme beebi eest ja laseme Mariel omi tööasju ajada. Peale seda saadame teid Tallinna lennuki peale ja lendame ka ise koju tagasi. Kuupäevad on hetkel lahtised veel - lasin Mariel otsustada, et kuna tal ise Stockholmi asja on. Kui kuulen, siis annan teada!

Minu hobi

Mul on hobi. Midagi sellist ilma milleta ma ei saa. Ma olen oma hobist sõltuvuses - kui ma ei saa sellega tegeleda, siis tunnen end kohe halvasti. Minu hobi on Friskis ja Svettis spordiklubi. Mul on poolaasta kaart ja võin käia poole aasta jooksul jõusaalis ning kõikides erinevates aeroobika trennides niipalju kui jaksan. Endalegi imestuseks jaksan ma päris palju - tahan sinna minna iga päev. See on koht, kus ma maandan kõik oma negatiivsed emotsioonid ning pinged. Kahjuks on seda negatiivset, mis minusse koguneb PALJU. Ma pole alla andnud ega oma perekonda teise perekonna vastu välja vahetanud, kuigi võimalus oleks olnud ja on praegugi. Aeroobikas karates või jõusaalis jooksulindil joostes saan sellest kõigest pahast vabaks. Kuigi teinekord on mul jaks otsas isegi trenni minnes, siis vahele ei jäta ma ühtki võimalust ja armu ma endale ka ei anna, pigistan välja viimsegi piisa. Uskumatu lugu, aga tasa ja targu alustatud järjepidev trenn on mind välja viinud selleni, et näiteks täna jooksin ühe tunniga 9,8 kilomeetrit. Püüdsin nii kustutada eilset päeva. Tänane päev on veel hullem olnud. Huvitav palju ma homme jooksen?

Londoni reisi teine päev - 26.mai 2006 (sõnas)

Panen kähku kirja ka teise päeva sündmused ennem kui need ära unustan.
Äratus hotellis. Rõõmus ja värske olemine kohe varahommikust alates - London ootab ju :) Kuna tavapärane hommikusöök ehk English breakfast koosneb vaid kuklist, marmelaadist ja kohvist, siis meie hotelli hommikusöögile üldse lootma ei jäänudki. Suundusime hotelli kõrval olevasse Sturbucks´i. See tõeline superkoht, kus uksest sisse astudes tervitab sind muffinite, värskete võileivade, puuviljasalatite, smootide ja kohvi lõhn. Nämi-nämi! Peale hommikusööki hüppasime taksosse ning sõitsime Madam Tussauds vahakujude muuseumisse. Siinkohal väga pikalt muljetama ei hakka. Mina tegin niisama pilte lastest nende lemmikutega või siis püüdsin tabada hetke, kus keegi parajasti ühegi kuulsuse kõrval ei seisnud. See polnud sugugi kerge, sest muuseum oli rahvast tulvil täis ja kogu aeg käis mingi trügimine. Ise ei seisnud kellegi kõrvale ega jäädvustanud end ühegi kuulsusega. Vist polnud seal ühtki minu lemmikut :P Vahva oli vahepeal väikses vagunis istuda ja kaasa teha Londoni ajalugu tutvustav reis. Lahe oli ka õuduste tuba, kus võisid tutvuda Londoniga seotud sarimõrvaritega. Oli võimalus valida ka väga õudne teekond, kus näitlejad mängivad, kus hästi pime ja pead umbes mingist keldrist läbi käima, aga lastele polnud see soovitatav ja kuna meie 8 inimesega moodustasime rühma, kes püüdis seal suures rahvasummas kokku hoida, siis jäi see nägemata. Eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma ;)
Peale muuseumi suundusime taksodega tagasi hotelli, kus meid oli ootamas juba peretuttav oma autoga. Laadisime oma tohutu pagasi peale ning Marie koos beebi, Björni ning Jenniga sõitsid minema. Mina, Michael, Nina ja Theresa pidime ise tee nende poole leidma. Peretuttavad elavad Londonist 60 km väljas. Sõitsime taksoga raudteejaama. Väike lõuna kohvikus ning seejärel rongile. Sõit kulges nii pehmelt, et ei saanud arugi, et rongiga sõidad ning 60 km möödus niimoodi lennates imeruttu. Jaamas ootasid meid autoga Astrid ja Andrea. Väike külake nimega Maidenhead on lihtsalt vapustav. Imearmsad väiksed majakesed, suured aiad, palju hobuseid jne. Nende endi maja on ostetud poolteist aastat tagasi. Ostmishetkel ei näinud see kuigi hea välja, kuid kinnisvara sellises kohas tasub end kindlasti mitmekordselt ära. Peab vaid aega ning raha olema, mida investeerida ning seda mõlemat sel perel ka on. Nende pere koosneb siis pereisast Stefanist (vanus kuskil 45 ja 50 vahel), kes töötab kinnisvara äris ning juhib Londonis suuri kinnisvaraprojekte, kus tegemist on tohutute summadega - mängus on miljardid rootsi kroonid! Stefan on varem abielus olnud ning tal on kaks poega, kes elavad emaga Stockholmis. Astrid on umbes sama vana kui Stefan. Nad tunnevad üksteist juba aastaid, kuid abielus nad pole. Astrid on Londonis elanud pikemat aega. Nende tutvumise ajal elas Stefan Stockholmis ning Astrid siin Londonis. Kuna selline pika vahemaaga suhet on raske hoida, siis olid nad peaaegu, et oma suhtele lõppu tegemas kui Astrid järsku rasedaks jäi. Justnimelt järsku, sest arstide sõnul Astrid lapsi saada ei oleks võinud. Seega on nende pisikene viieaastane tütar Andrea puhas imelaps :) Peale sellist uudist võtsid Stefan ja Andrea oma suhtes hoopis sellise pöörde, et kolisid kokku elama. Ja nüüd siis elavad nad nagu muinasjutus - imekaunis majas oma basseini, tenniseväljaku, hobuse, poni ning labradoriga. Nende tütar Andrea on minu südame võitnud meie esimesest kohtumisest möödunud jõulude ajal. Andrea on tõeline ingel! Pisike plika, kes on viks ja viisakas, kes käib inglise prestiizes erakoolis, kel on oma magamistuba, oma mängutuba, oma vannituba, oma ehtne poni ja kõik mis veel. Nende peres elab ka üks rootsi tüdruk, kes neid igapäevastes töödes aitab. Au-pairiks nad teda küll ei kutsu, sest Andreaga ta nii palju ei tegele. Ta hoolitseb 8-aastase hobuse, 22-aastase poni, labradori ning kodu korrasoleku eest. Theres on elukutselt kokk ja oskab võrratult hästi süüa teha. Näiteks valmistas ta meile kolmekäigulise õhtusöögi - eelroaks salat, põhiroaks lambapraad ning magustoiduks tort. Ai kui maitsev see oli! Theres on teine ingel selles perekonnas. Minul oli võimalus tema toas magada :) Oh, miuke voodi ja milline tuba ja milline vannituba. Elu nagu printsessil. Theres jättis mulle VÄGA sügava mulje - tõeliselt tubli. Selline, kelle kõrval tunned end täiesti tühisena, sest tajud kui tubli ta on. Kogu see pere õhkab armastust ja soojust ning kogeda kuidas inimesed elada võivad, see võttis mu tegelikult sõnatuks - nagu muinasjutus...nii palju armastust ja õnne!!!

PS! Londoni pildid asuvad siin.

Londoni reisi teine päev - 26.mai 2006

Me saime täna uue auto

Head isu!

Tulin Björniga koolist koju 21.30 ajal (nad tegid lastevanematele teatrit) ning tegin parajasti poisile võileiba.

Jenni tuleb kööki ja kisab midagi kõval häälel laulda. Olin Jennile eile õhtul kalasaba pununud, sest ta tahtis lokke. Olen hirmus väsinud ja süvenenud Björni võileiva valmistamisse. Jenni tuleb ja küsib, kas tal pole ilusad juuksed ning siis tiirutab mu nina ees. Ma nii muuseas, et nojah, võib-olla tõesti. Jenni kohe, et mis see võib-olla tähendab? Ütlesin siis, et hetkel ei sobi ta soeng just riietusega kokku. Jenni on 14-aastane ja suure tugeva kehaehitusega, kaalub peaaegu 70 kilo. Täna õhtul jalutas ta taas ringi oma mingites vanades kulunud trussikutes ja lühikeses topis. Ma saan aru, et kodus võib enam-vähem mida iganes teha, aga no mulle on küll veitsa imelik talle otsa vaadata kui ta oma trussarites ringi laseb mööda maja. Tundku ennast vabalt omas toas, aga mitte ärgu seisku oma aluspesus laua ääres kui teised parajasti õhtust söövad. Oleks Marie kodus, siis käsutataks talle kohe riided selga, aga kui mina midagi julgen öelda, siis... Miinusmärk tänasest õhtust kirjas igastahes. Järjekordne miinus, arvan ma. Mõnikord ikka viskab täiega üle ja siis ma võtan vabaduse välja öelda, mida ma tegelikult arvan. Üldiselt on siiski parem vait olla.