Sverkeri ristimise kingitused

Lühimeenutus esimesest päevast

See oli möödunud aasta oktoobrikuu alguses. Jätsin meie riigi pealinnas kõik seljataha: kooli, töö, kodu, sõbrad ning lendasin täiesti tundmatusse linna täiesti tundmatute inimeste juurde. Mitte, et mul Tallinnas midagi viga oleks olnud...pigem elu vahest nõuab - nüüd või mitte kunagi :) Ja ausalt öeldes pole ma seda sammu kunagi kahetsenud, aga sellest pikemalt mõni teine kord ;)

Maandusin pühapäeva õhtul. Lennujaamas ootasid Marie (maailma kõige ilusamate roosidega), Björn ning nende väike sugulane Celina. Olin hoidnud oma äriklassi einest alles ühe väikse eesti sokolaadi, mille andsin siis tervituseks Björnile (ega ma ju ei teadnud esimesel kohtumisel, et tal magusa söömise keeld peal on :D). Teel lennujaamast koju sain kuulda, et 5-lapselisse perre on poolel teel ka juba kuues laps! Õhtusöögiks sõime sel õhtul lasanjet, mille tegemiseks nt Mariel pole terve järgneva aasta jooksul rohkem aega jäänud (mina tüdrukutega olen küll teinud). See näide sellest, et nad ikka mind ootasid ja valmistusid minu saabumiseks. Olin kõigest uuest õhtuks väsinud. Järgmise päeva hommikul kell 7 oli äratus ning kell 8 olime Marie ning Björniga koolis, et tutvustada mind Björni õpetajale. Seejärel sõidutas mind Marie linna peatänavale ning andis 100 sek-i taskuraha ja ütles, et õhtul kodus näeme. Kõnnin siis mina viigipükstes, kõpskingades ja pintsakus varahommikusel tühjal tänaval täiesti tundmatus linnas. Marie oli autos ühest telefonikataloogist linna kaardi välja rebinud ning Björni koolikohale risti teinud. Ma mäletan, et mul oli jubedalt külm ja kuhugile polnud minna. Kõik poed, kohvikud ja muud kohad avatakse siin kell 10 või siis ka 11. Leidsin ühe toidupoe ja läksin niisama sisse sooja ning hindu vaatama. Issver kui kallis kõik tundus! Ostsin siiski kõige odavama pudelikese jogurtit, sest hommikusööki polnud ma söönud. Leidsin siis kuskil ühe pingi kuhu istuda ning vaatasin iga kahe minuti tagant kella ja mõtlesin oma tavalisele esmaspäeva hommikule Eestis. Kuna mul linnast aimugi polnud, siis hakkasin varakult Björni kooli poole orienteeruma. Olin tund aega ennem tegelikku Björni koolipäeva lõppu seal. Aga koolis on ju mustmiljon last. Kuidas ma leian selle, kellele ma järgi tulin? Väiksest tutvusest eile ning täna hommikul ei piisa, et saja lapse seast see õige rootslane nüüd üles leida. Kõik nad näevad nii ühesugused välja ju. Õnneks kohtusin siiski ilma viperusteta õige lapsega. Ja siis hakkas see laps mulle koduteed näitama, sest mina polnud ju kunagi linnast koju läinud. Küll oli keeruline! Hüppa ühe bussi pealt maha ja võta tramm, siis mine siin peatuses maha ja oota teist numbrit ja siis peab jälle trammi vahetama. Siis läks lapsel veel kõht tühjaks ning talle oli vaja osta hamburgerit, jäätist ja limonaadi. Nojah, Marie raha ju andis, kuidas ma siis ei osta? Pärast saan veel pragada, et raha on ja laps tahab ja sina ei osta :) Kui me lõpuks siis oma kodu piirkonda jõudsime, siis läks tee kord siit ja sealt, tiir siiapoole ja kaar sinnapoole :D Tegelikult tuli välja, et Björn lihtsalt kasutas mind ära. Koolist koju saab ühe trammiga, mille peab bussi vastu vahetama; jäätist ja muud kraami pole igapäevaselt osta lubatud ning bussijaamast läheb otsetee koju, mitte kaarega läbi terve küla. Siuke värk oli alguses!

Do you want to delete this blog?

YES!

Et mida ma siis veel ootan? No mul jooksis läpakas jäädavalt kokku ja sinna sisse jäid kõik minu pildid ka - Londoni reisist ja minust ning Björnist ja sellest suvest ning Kopenhaageni reisist pluss veel veidike Eestis oleku aja pilte. Korvamatu kahju ma arvan:( Seoses portaali pilt.ee etteteatamata kadumisega internetimaastikult jäin ma ilma oma Pariisi reisi piltidest, tööalastest piltidest nagu suvepäevad, talvepäevad (neid ei saaks iial tagasi kuskilt mingit muud teed pidi) ja kõikvõimalikest ilusatest aegadest toredate inimestega mitmete aastate vältel! Mitte kui midagi ei saa enam usaldada. Seda, et kedagi, teadsin ma varem ;) Ja siis ma tegelikult loodan, et leian mingi väga lollikindla viisi oma mälestuste salvestamiseks ja kuna siin blogis on eelnevalt üles riputatud ka piisavalt palju pilte, siis sellepärast ma seda ära ei kustutagi veel. Igaks juhuks!

PS! Sorry Kajakas Su tähendusrikka kommentaari kustutamise pärast seoses samalaadse eelneva üllitisega :D

Millest ma siin olles siin peres aru ei saanud?

* Elektri raiskamine

Elekter on Rootsis kallis. Elektriteenuse pakkujaid on turul palju. Hind on fikseerimata ning kujuneb vastavalt tarbimisele. Sellele vaatamata säravad õhtuti eramajade välivalgustused, kõikvõimalikud laternapostid, laualambikesed aknalaudadel jne. Mina pole varem üldsegi mingi aktiivne roheline olnud, kes keskkonnaprobleemidele väga tähelepanu pööraks, prügi väga korralikult sorteeriks, poest spetsiaalseid säästuelektripirne ostaks või uusi kilekotte vihkaks. Ometi suutis see pere siin mullegi silmad ette teha. Huvitav, mis mõne paandunud "rohelisega" juhtunud oleks?

Elu ühes rikkas rootsi peres näeb siis välja nii, et tuled majas lihtsalt põlevad. Öösel, siis kui magatakse ja päeval, siis kui kedagi koduski pole. Kui wc-st või vannitoast välja tullakse ega siis ometi tuld pea ju ära laskma, sinna minnakse ju kunagi jälle. Kui kaheks nädalaks reisile minnakse, siis ega sellepärast tuld pea ära kustutama. Oi kuidas see mind alguses häiris. Ma ei saanud oma toas öösel magadagi kui toaukse vahelt koridori valgus sisse paistis. 13-aastase Jenni käest sain ma ükskord hommikul niiöelda naha peale kui julgesin kooli minnes koridori tule ära kustutada. Jenni ise on muidugi veel selline frukt, kes magab öösel oma toas ka laelambi valguses. Või on ta näiteks võimeline ennem magamaminekut majas kõik tuled põlema panna. Samas näiteks kardab õhtupimedust ka 17-aastane Nina, kes on kord õhtul majade vahel ringi jalutades lausa karjuma hakanud :O

Ühesõnaga pole siin peres vahet, kas tegemist on isaga või lapsega, elektri peale siin ei mõelda. Imelik, vähemalt mulle. Isana mõtleksin ma, et hommikul tööle minnes jääb ju minu raha sinna jooksma kui ma tuledesäras maja enda järel lukku keeran. Lapsed vist ei oska üldse sinnamaani mõeldagi, et see lüliti puudutus saaks säästa pere raha. Ja lüliteid ja lampe ja elektriseadmeid on meil siin palju ja mida ma varem pole maininud, maja on meil ka suur - 450 m2!

* Toidu raiskamine

Meil on köögis kaks hiiglaslikku kraanikaussi, millest üks on > Food waste disposer. Nii ongi! Spetsiaalne eraldi kraanikauss, kust kallatakse alla toidujäätmed. Selline terav lõikur on veel sees ja siis saad nupust hoogu takka anda, et kiiremini alla läheks. Sinna rändavad õhtusöögi jäätmed nii taldrikutelt kui ka puutumata toit ning toiduained külmkapist. Ega siin peres ühte toitu kaks korda ei sööda. Kui õhtusöögiks sai keedetud veidi rohkem riisi kui ära söödi, siis külmkappi mineku asemel ootab seda riisi ees Food waste disposer. Kuna meil on kaks suurt külmkappi, siis kui midagi teha pole, siis külmkapist leiab alati midagi, mida ära visata. Pole küll absoluutselt minu asi, kuid inimesed võiks ennem ikka mõelda, mida külmkappi ostetakse või kui palju toitu õhtusöögiks vaja teha on. Samas ärge valesti aru saage - ega lauad siin toidust lookas ka pole. Näiteks on meil olnud kodusõda ahjukartulite pärast. Keegi tüdrukutest hakkas igale ühele kolme viilu tõstma ja kui kellegile rohkem läks, siis oli see paras hetk oma kadedust üles näidata ning söögilauast üldse minema joosta - keegi sai paar viilu kartulit rohkem kui tema. Rääkimata sellest, et kui keegi pannkooke teeb, siis on täpselt teada palju sina süüa võid. Kogus kujuneb vastavalt sinu eelnevale läbisaamisele päeva vältel kooke küpsetanud isikuga. Mõnikord kaks kooki, teinekord neli ehk. Oi ma ei saa aru.

* Kilekottide raiskamine

Iga kord kui poes toitu käiakse ostmas, siis võetakse kassast peoga kilekotte. Kusjuures ega keegi ei viitsi ju mõelda paljusid neist ka vaja võik minna. Kodus võetakse kaup kotist välja ja kilekott lendab kas kraanikausi alla kilekoti kogumise kotti või siis otse prügikasti (ka kasutamata jäänud kilekotid leiavad sinna tee). Ma jälle ei saa aru.

* Omavahelised suhted

Ma saan aru, et see pere pole tavaline, aga kuidas võib omavahel üksteisest niipaljutaga rääkida? Pärast oma vitsade kättesaamist ei saa ma siin eriti kedagi usaldada ja ennem peab hoolega mõtlema kui ütled. Isegi siis kui mõtled, et äkki teine pool saab aru, et see asi võiks meie vahele jääda, võid kindel olla, et saad vastu näppe varsti. Eriti kulmukergitav näide on minu meelest uue ema väljaöeldus lause, et küll on hea kui peres nii palju inimesi on, siis saab alati kellegilt tagasisidet. No mõte on see, et räägime sinuga näiteks sinu õde taga. Ma küll ei kujutaks ette, et räägiks oma emaga vennast midagi taga. Prr!

Selliseid alapunkte veel. Aga tegelikult ei tee ma neid üldsegi maha ega arva, et mina oskan paremini elada kui nemad. Eelnev on lihtsalt elust enesest - ka nii elatakse. Ma ei mõista hukka neid, sest igal ühel on oma elu ja igaüks elab seda nii nagu oskab. Ma vast ei oska vaadata elule nii, et raha on nii palju, et ma ei pea olmeprobleemide pärast muretsema. Neil pole ilmselt see probleem, et kas laelambid tühjas kodus säravad või mitte. Aga haiget teeb küll kui sulle öeldakse, et harju ära, siin elatakse nii. Kuigi ma ei pea, siis vaatan ma ikkagi poes süüa ostes, et oleks hea hinna ning kvaliteedi suhe ning eelistan odavamat (kuigi nende raha ju) ja tuled kustutan ma enda järel ära ning võtan kodust kilekoti poodi kaasa ja korjan vanad ajalehed kokku ning viin kogumispunkti ning panen allesjäänud õhtusöögi ikkagi külmkappi ja kui kätepesu seep saab otsa, siis ostan täitepakendi uue pakendi asemel ning ei pese musti riideid ühekaupa pesumasinas. Lisaks pole ma kunagi kella vaadanud, et mitu tundi ma töödanud olen, ma pole kunagi öelnud, et see ei kuulu minu kohustuste hulka, vaid püüdnud olla nii töökas, abivalmis ja lahke kui võimalik. Aga näe, mis lõpuks välja tuli. Kurdan, siin et ma ei sobi nendega kokku, tuleb välja, et mina ka neile ei meeldi!

Suu suitseb

Björnil on mingi uus ajajärk - valetamise periood. Kus iganes me ka ei käi, tema on seal juba käinud-olnud, mida iganes me ei teeks, tema on seda juba teinud. Kui kinno tuli "Carfield 2", siis tema oli juba sama filmi kolmandat osa näinud, kui hakatakse uut jäätist tootma, siis tema on seda juba ammu söönud. Lisaks on tema lemmiksöök sushi (minu teada on ta küll tavalist keedumakaroni vintsutanud kui meil sushi õhtusöögiks on). Siis tuli veel välja, et kebab on kõige parem asi, mida linnas süüa. Ma siis astusin järjekorda, et olgu, ma siis ostan sulle seda "musta" värvi liha sealt suure toki küljest. "Ei no täna võime Burger Kingis süüa" (seal sööb ta kogu aeg).

Ma sellisest supermehest enda kõrval, kes kõiki asju kõige paremini teab, kõike näinud ja teinud on, natukene viisakalt öeldes väsinud. Lasen siis tema jutu ühest kõrvast sisse teisest välja ja teinekord kiidan takka ka, et muidugi-muidugi. Siis temal hakkab mingi refleks tööle ja küsib, et kas sa ei usu mind? Ei miks ma siis ei usu? Usun, usun, et su sõbra isa on selle karusselliga sõitnud, kust sind oma pikkuse tõttu minema saadeti (see oli mudilastele mõeldud), et ennem filmide kinno jõudmist neid kõiki näinud oled, kõige jubedamate asjadega lõbustuspargis sõitnud oled, iga sadamas seisva laevaga välismaal käinud oled ja kui kõva mees sa tegelikult üldse oled :)

Samas tuli mul meelde, et paar-kolm aastat tagasi kurtis Laivi, et minu ristitütar Johanna pidavat kogu aeg valetama. No siis kui nad vist koos Võrus puhkamas käisid. Johanna on praegu 11 ja Björn 8. Kuskil ennem 10-aastaseks saamist on vist selline valetamise periood normaalne.

Kopenhaageni reis (pildis)

Mida me vahepeal söönud oleme?

Mis me vahepeal teinud oleme?

Ilusaid palavaid suveilmu nautinud. Puhanud. Hommikuti kaua maganud. Ilma teisteta omakeskis üksi kodus olnud. Hommikuti rõdul hommikusööki söönud. Basseinis mitu korda päevas ujumas käinud. Päevitanud. Jalad basseinivees jäätist söönud. Maasikaid söönud. Kirsse korjanud ning neist isu täiesti täis söönud. Linnas ringi jalutanud. Shoppamas käinud. Paadiga Göteborgi linna ekskursioonil käinud. Pildistanud tohutult. Mirteli sünni üle rõõmustanud. Küpsetanud. Internetiühendusest puudust tundnud. Emale väga harva helistanud :( Teaduskeskuses Universum käinud. Öisel ajal mere ääres käinud. Teokarpe korjanud. Mullivannis käinud. Laivi sünnipäeva pidanud. Ratastega piknikul käinud. Shoti mägiveistele kaks kilo porgandeid sisse söötnud. Rongiga läbi Lõuna-Rootsi Kopenhaagenisse sõitnud. Hotellis 11-korrusel ööbinud. Kõik dvd-l olevad filmid kodukinos ära vaadanud. Õhtuti väga väsinud olnud. Mitte aru saanud, kuhu aeg kaob...

Lisaks on veel Laivi raamatukogust kohustuslikku kirjandust laenutanud. Raamatu läbi lugenud. Maalinud.

Uus maitse

Eestlased tegid Rootsis kartulisalatit. Rootslane pani oma portsu salatist mikrolaineahju, soojndas üles ja sõi ära :o