Lühidalt perekonnast

Christina - 21- aastane, saab septembris 22. Elab oma elukaaslasega Stockholmist 20 km kaugusel Eskilstunas 1-toalises korteris. Käib tööl vanadekodus. Õpib vist ka kuskil, kuid mitte ülikoolis. Omab kirjutamis- ning lugemispuuet. Oli gümnaasiumi lõpetamisega suurtes raskustes. Nüüd on iseseisev. Oma pere juurde sõidab 600 km kauguselt harva.

Theresa - 20- aastane. Elab kodus. Töötab poole kohaga McDonaldsis. Gümnaasium on lõpetamata kuna 3-4 lõpueksamit on sooritamata. Lõpueksameid saaks järgi teha aastas kolmel-neljal korral, seni pole tüdruk selle vastu huvi tundnud. Palga kulutab maiustustele, riietele, make-upile. Mõnikord käitub lapsikult, nt on ta õhtusöögi lauas nii solvunud, et marsib minema ja lööb köögiukse pauguga enda järel kinni. No sellises eas peaks oskama juba käituda. Vaba aja veedab arvuti taga. Sõpru väga palju pole. Boyfriend on, kuid tema õpib Põhja-Rootsis ülikoolis. Theresa peamine probleem on keskendumisvõime puudumine ning laiskus. Kodus elavatest tüdrukutest on ta vanim ja kuid siiski unustab ta vahepeal, et on 20, mitte 14 nagu üks ta õdedest. Samas enesehinnang on tal hea: hea haridus on talle väga tähtis, samuti raha, isiklik autojuht tulevikus, suur maja jne. Kui ma teda veel väga hästi ei tundnud, siis vastasin tema selliste unistamiste peale, et ta peab siis küll rikka mehe leidma. Theresa vastas, et EI, ta saavutab selle kõik ise. Mõtlesin siis omaette, ilma välja lausumata, et huvitav kuna sa siis selle suunas tegutsema hakkad, neiu.

Nina - 16-aastane, saab mais 17. Nina sündis enneaegsena (2 kuud varem). Tal on olnud mitmeid haigusi ning on veetnud palju oma elust haiglas. Mõned aastad tagasi lisandus haiguste nimekirja suhkruhaigus. Ninal on lugemis-ning kirjutamispuue, ta on pika mõtlemisega (nt koolis kirjalike tööde koostamisel vajab teistest pool tundi rohkem aega - et aru saada, et end väljendada). Ninal on raskusi õigekeelsusega. Ninal on tihti raske asju mõista ning Ninat on raske teistel mõista. Nina saab regulaarset abi psühholoog-nõustaja käest.

Jenni - 14-aastane. Kõige laisem ja lohakam laps selles peres. Ilmselt oma vanuse tõttu on ta väga protestija tüüp. Kui kuskil on koristatud, siis ta kohe peab seal uuesti segaduse tekitama. Laisk ja lohakas pole ta vaid kodus, vaid ka koolis. Tõsiselt on kaalumisel see, kas ta peaks oma klassikursust kordama jääma sel aastal või mitte. Jenni probleemiks on keskendusmisvõime ning iseseisvuse puudumine. Tunnis ei saa ta väidetavalt oma asjadesse süveneda, sest peab omama kontrolli selle üle, mida teised teevad.

Björn - 8-aastane, saab 9 septembris. Björnist olen ma pikemalt eelnevalt kirjutanud. Kahjuks pole minuni jõudnud info testide kohta, mis Björnile talvel tehti saamaks teada, kuidas teda koolis aidata ning kuidas teda kodus aidata. Seda, et kodus vanematest keegi talle aega pühendaks tema probleemiga tegelemiseks, seda ma kogenud pole. Samas, selleks olen ilmselt mina. Teiselt poolt vaadates pole mul mingeid eriteadmisi selliste probleemide lahendamiseks ja ilmselt pole ikka mina see, kes nende lastest nii öelda korralikud inimesed peab kasvatama. Kui vanemaid ei huvita, siis miks peaks mindki? Koolipoolsest abist niipalju, et Björn saab peale tavalist koolipäeva niiöelda pikapäevarühmas eriõpetajapoolset abi, kus siis koos probleemiga tegeletakse. Kuidas Björn oma klassis hakkama saab, seda ma ei tea. Kuigi mul oleks võimalus nii nagu kõigil teistel lastevanematel, koolipäev oma lapsega kaasa teha. Pole seda võimalust veel kasutanud. Samas on neil koolisüsteem midagi hoopis muud, sellest peaks eraldi kirjutama kohe.

Sverker- sündis 4.märtsil 2006. Isa on sama kui eelpool nimetatud lastel, kuid ema on teine :-) Sverker on katseklaasilaps.

Pereisa- 50-aastane. Oma viie lapse emast lahutatud. Uuesti abiellunud oma viimase poja emaga kolm aastat tagasi. Töötab kirurgina Rootsi ning väidetavalt Euroopa suurimas haiglas - Sahlgrenska Sjukhuset.

Pereema - 42-aastane, saab novembris 43. On siis ema vaid ühele lapsele. Töötab rahvusvahelises meditsiinifirmas marketingi direktorina. Temast võiks ka eraldi sissekande teha. Millest mina aru ei saa, vabandan tuhat korda ette ära, et miks ta sellise mehega abielluda tahtis ja kui ta teadis, millised lapsed on, miks ta ise veel ühte sellist tahtis iseendale saada? Vat see on alles küsimus :o

London

Maikuu lõpus sõidame neljaks päevaks Londonisse. Kaks ööd elame lukshotellis ja kaks ööd ööbime peretuttavate juures. See väike ingel, kellega koos kirikus jõulukontserti vaatamas käisime ja kes kogu aja minu süles istus nagu nuku ja kes mulle hüvastijätuks kalli tegi, aga teistele mitte, vot nende juures ööbimegi :-) Reisikavas on ka muusikali vaatama minna. Vahva-vahva! Täpsem info hotelli, muusikali ja kõige muu kohta üsna pea ;)

PS! Täpselt aasta tagasi samal ajal olin Pariisis! :D

Karvastest sõpradest

Täna hommikul nägime maja ees kahte oravat. Algul jooksis üks neist minu ja Björni nina alt läbi ning kimas puu otsa. Seejärel sibas teine täpselt sama rada. Meil on maja ees kaks suurt võimast jämedat puud (tegelikult on see küll juba naabrite aia-ala), kuhu otsa nad põrutasid. Ja siis läks mänguks. Siuh-säuh, üles-alla, kribinal-krabinal ühe puu pealt teise peale. Kui me kooli ei oleks pidanud kiirustama, siis oleksimegi sinna vaatama jäänud, sest meist jäid nad sinna maha mängima. Igastahes tegi see meil tuju hommikul vara rõõmsaks. PS! Orava pilt pole minu tehtud ;)

Täna õhtul jooksmas käies nägin aga jäneseid. Jooksen ju siin eramajade vahel. Loomulikult on siin suured ja ilusad rohelised aiad, kuid samas ka väga palju liiklust. Ühte jänest nägin enda ees üle tee jooksmas ühest aiast teise ning teist nägin suurel rohelisel muruplatsil. Jäin seisma ja vaatasin teda kohe päris tükk aega. Polegi ühtegi niiöelda vabaduses elavat jänest nii lähedalt näinud. Isegi mööduvate autode tuled ei hirmutanud teda. Aga kui muruplatsi omanik autoga oma maja ette sõitis, siis pani jänes plehku. Sama teed mööda, mida mina jooksen muide. Kimas ilusti kõnniteel. Mina muidugi jänesele jooksus veel ära ei tee. Vaatas mind kaugelt tulemas, mõtles hetke ja siis kimas edasi.

See on tõesti vahva, et siin nii palju loomi kohtab. Olen ka talvel oravaid ja jäneseid näinud. Kõige vahvamad on aga olnud kohtumised metskitsedega, kes muide ka aeg-ajalt siin majade vahel tiirutavad. Esimest korda nägin metskitse sügisel kui kodust autoga linna poole sõitma hakkasin. Sõitsin maja eest mäest alla ning hakkasin pöörama kui metskits auto nina eest läbi kalpsas. Jäi siis teine naabri aias seisma ja vaatas mulle oma suurte silmadega otsa. Mina muidugi jätsin auto seisma ja vaatasin teda ka niikaua kuni ta minema kepsutas. Armas oli teine. Niiöelda Bambisid olen hiljemgi siin jalutamas näinud.

Koeri ja kasse aga niisama ringi hulkumas ei kohta. Koerad on kõik eranditult rihma otsas ja koos peremehega. Kassid on kodused ja neid näeb hoopis harva. Hulkuvaid koduloomi siin ei eksisteeri. Kui kellegi kass või koer kaobki ära, siis on neil rihm kaelas ja telefoninumber seal peal või kiip kõrvas. Viimase puhul on siis abi saamiseks veterinaari poole vaja pöörduda. Samas siiski ükskord tüdrukud ühe kassi leidsid ja koju tõid. Mis sellest sai võin ma mõnikord siin kirjutada.

Rootsi printsess

Rootsi kroonprintsess Victoria andis esmakordselt avalikkusele teada, et kannatab düsleksia all nagu ka tema kuningast isa Carl XVI Gustav, kirjutasid eile Rootsi ajalehed. Printsess (25) jutustas Kesk-Rootsis Örebros toimunud koolikiusamise teemalisel konverentsil pikalt oma lugemis- ja kirjutamisprobleemidest koolipõlves. ”Mõtlesin, et olen loll ja aeglane,” tsiteeris Victoria sõnu ajaleht Expressen. Kui printsessi probleem avastati, otsustas kuninganna Silvia, et tütar peab abi saama ja perekond palkas asjatundliku õpetaja. ”Mulle meeldis koolis, aga see oli ka väga pingutav. Kui sul on lugemis- ja kirjutamisraskused, võib vahel olla väga raske,” tunnistas Victoria. ”See võib paista lihtne probleem, aga tegelikult ei ole.” Düsleksia tähendab laiemalt raskusi lugema ja kirjutama õppimisel. Asjatundjate sõnul kannatab selle all kuni viis protsenti elanikkonnast.

(Eesti Päevaleht, 14.08.2002)

Kingsepal pole kingi, pagarilapsed ei söö saia

... ja arstiperes ei ravita haigeid. Seda, et kraadiklaasi peres pole, sellest on vist juba juttu olnud. Kommentaariks vaid niipalju juurde, et lugesin siinsest päevalehest artiklit, kus oli juttu sellest, et lapsevanemate teadmised palavikust on väga kesised. Ei teata, milline peaks olema normaalne kehatemperatuur, millal lugeda seda palavikuks ning mida siis sel puhul ette võtta. Uskumatu, kas pole? Samas, mis siin siis nii väga imestada ikka. Rootsis on arstiteadus kui selline väga populaarne õppevaldkond. Kuid valdav enamus tulevastest meditsiinitöötajatest valib praktika asemel uurimustöö ehk selle asemel, et ravida haigeid, suunduvad nemad uurimustööle ning sahmivad paberite ja numbritega. Niiöelda tavalise arsti ametit peavad siin sisserännanud medistiinitöötajad Kreekast (väga suur protsent!), Küproselt, Poolast, Ungarist, Tsehhist jne, jne. Vahemärkuseks: Kreekas on medistiini õppida väga populaarne. Sama populaarne kui Eestis ärijuhtmist ja ettevõtlust õppida. Ülikoole, kus arstiteadust õppida saab on ligi kahekümne ringis. Ühesõnaga on Kreekas meditsiinitöötajatest "üleuputus". Peale lõpetamist on sul võimalus valida haigla, kuhu tööle tahaksid saada ning seejärel registreerid end sinna ootelehele. Igal haiglal on ette teada kui palju tööjõudu nad iga aasta juurde vajavad, uute inimeste värbamine käib siis selle nimekirja alusel. Peale enda registreerimist saad siis ka prognoosi, millal kord sinuni jõuab. Reeglina võtab see aega viis kuni kuus aastat. Ja kui sa end kuhugile nimekirja oled pannud, siis mujale meditsiinivaldkonda sa Kreekas tööle kandideerida enam ei tohi (muidu kaotad oma koha ootelistis). Seega siis suunduvadki Kreeka arstiteaduskonna lõpetajad tööle Saksamaale, Inglismaale, Rootsi. Vot selline riigikord siis :)

Tagasi tulles jutu algusesse, siis minu tähelepanekud seoses haigustega siin on järgmised. Björn on olnud paaril korral haige. Mida ma neist kordadest mäletan? Palavikku "mõõtis" taaskord isa oma käega. "Jah, on küll palavik." Punkt. Mingit rohtu ma ei mäleta, et talle antud oleks. Kui tal köha oli, siis sai ta mingit siirupit või teinekord kui suur köhahoog tuli, siis tõstis isa ta keset talve ka rõdule. Külm pidavat kõrile hea olema. Ja siis mäletan veel seda, et meile jäeti hommikul raha, et läheksin ostaksin poest haigele lapsele jäätist. Käisin ära ja tõin jäätise, kuid Björn seda süüa küll ei tahtnud. Kes see ikka haigena sokolaadi ja magusa järgi õhkab? Björn viskas peale teist ampsu jäätise vetsupotti.

Minu enda haige olemise loo olen siia juba eelnevalt kirja pannud. Nüüd, mis andis põhjuse ka kirjutamiseks, vaevlen ma mingi tundmatu allergia käes. Silmad on punased, kipitavad, nahk on kuiv silmade ümber, pisarad jooksevad iseenesest, paistetus on ka. Pesta silmi ei saa, sest see tee nii meeletult valu ja kreemitada on veel valusam, kuid ilma selleta ju ei saa. Näen jube välja, ausõna. Ja siis need kaks meditsiiniharidusega tarka inimest vaatavad mind, küsivad, et millest see on, oi see näeb halb välja ja kõik! Krt, ütle siis midagi vähemalt. Nt mine osta seda apteegist, või tee nii, see aitab või midagigigi. Ei! See näitab kui palju siis tegelikult hoolitakse sinust ja kui üks pere sa tegelikult oled.
Täna kontoris oli imestamist kui palju, et oi, mis su silmadega lahti on. Näe võta seda, määri peale või tee õhtul nii ja naa. Ja Marie ei tee kuulmagi ega nägemagi. Ma ei taha pahasti kellegile öelda, kuid...tegelikult ütleks küll! Ta teab ju, et ma siin ise kuhugi allergoloogi juurde joosta ei saa ega suurt midagi enda aitamiseks isegi mitte teha ei saa. Urrrr! Istun nüüd oma toas ja teen kummelikompressi (tee ostsisn loomulikult ise) ja siis kreemitan töö juurest saadud nahka parandava kreemiga oma silmad sisse.

Tüüpiline Rootsi, 1.osa, kommid

Järgnevad sissekanded põhinevad elukogemusel, koolis õpitul ning lisateavet olen juurde otsinud internetist.

1. Lördagsgodis ehk emakeeles "laupäevakommid".
Rootsis on levinud, et komme süüakse vaid ühel päeval nädalas - laupäeval. Meie mõistes tavalisi paberis krõbiseivaid komme (Dumle, Geisha, Marianne, Fazermint jne) süüakse harvem, põhiliselt maiustatakse lahtiste kaalukommidega. Tegelikult paberis komme siin peaaegu, et polegi, 90 % müügil olevatest kommidest on lahtised kaalukommid. Kommid on rootslaste endi jaoks odavad - 100gr hind 4.90-9.90 SEK. Levinud on arvamus, et kommid on pahad, kuid sellele vaatamata süüakse neid siin väga palju ning enamus lapsi kulutab ikkagi oma taskuraha kommidele. Rootsis on üsna suureks probleemiks ülekaalulisus. Probleem on nii tõsine, et valitsus peab plaani kommide müüki erilise maksuga piirata, mis tõstaks hindu ja loodetavasti vähendaks tarbimist. Samas, kas see aitaks? Või, toiduõli, margariin ja teab mis tooted veel on ju ka odavad. Vaevalt, et mingi toiduaine hinna tõstmine terviseprobleemid lahendaks. Esialgu on kommide maksustamine vaid debattide tasandil. Kuna sügisel on valimised, siis seni ei julge selle ebapopulaarse otsusega keegi välja astuda.
Kommide söömise piiramine toob kaasa nähtuse, et kui võimalus kommi süüa, siis süüakse seda lõhkemiseni. B. on kaks korda sellepärast oksendanud nt. Meie peres on vanemad kommipiiramist veelgi karmistanud ning kahel perelapsel on peal aastane kommisöömise piirang. Eduka plaanist kinnipidamise korral saab laps peale üheaastast kommidest eemalolekut 1000.- SEK-i võrra rikkamaks. Reaalsuses näeb see välja nii, et vanematel pole enam "kohustust" igaks laupäevaks kommi osta, kuid taskuraha kulub lastel salaja siiski maiuste ostmise peale. Maiasmokk on ka peres elav 20-aastane tütarlaps, kes oma Mc Donaldsist saadud palgast päris suure osa kommidele ja sokolaadidele kulutab. Nii vahva on ju oma kommilaadung teleka ette tuua ja siis teised näljase näoga vaatavad pealt. Kes otse ei julge vaadata, see kõõritab. Kommet, et pakuks kellegile teisele ka kui ise sööd, siin ei eksisteeri.
Õnneks mulle rootsi kommid ei meeldigi. Koduse Kasekese või Mesikäpa vastu ei saa ikka ükski rootsi kummikomm :P

Häid munadepühi!

Volvo

Volvo on mu sõbranna lemmikloom, mille ta oma mehelt pulmakingiks sai. Armas, mh?
Volvo elab Harjumaal Sauel ja kui ma tagasi Eestis, siis saan temaga kindlasti lähemalt tuttavaks. Praegu saatsin vaid kalli ja palusin kõrva sosistada, et ta on nii ilus hobune :)

Kuidas siin haige ollakse

Täpselt nädal aega tagasi jäin haigeks. Tulime koolist koju ja tundsin, et paha on olla. Vihma ka sadas muidugi ja jalad olid läbimärjad. Oli viimane õhtu kui pereisa veel kodus oli, ema lapsega olid juba päevi tagasi minema sõitnud. Ühesõnaga ootas ees huvitav nädalavahetus - lastega üksi kodus ja haige. Kuna haigeks jäin neljapäeval, siis reedel ma oma jalga voodist välja ei tõstnud - olin liiga haige selleks.
Neljapäeva õhtul sai veel pereisa loomulikult informeeritud, et haige olen. Tema korraldas siis reedeks Björni kooli ning koju saamise. Suhtumine haigetesse on siin ülimalt arstlikus perekonnas muidugi kummaline. Kraadiklaasi kodus pole ning ei kavatseta muretseda ka. (Siinoleku ajal on see kahjuks kolmas kord kui tunnen, et tahaksin end kraadida.) Selle asemel paneb pereisa käe su laubale ja ütleb, kas sul on palavik või mitte - ja ongi kõik. Mina sain soovituse, et no aspirini võid süüa kui tunned, et palavik on. Ja mina ei saa jälle aru, et miks ma pean seal voodis päev otsa surema ja palavikuga võitlema ja higistama ? On siis sel moel haigusest jagusaamine tõesti parem kui rohtude abil palavikust lahti saamine? Igastahes haige olles on sellest veel eriti raske aru saada.
Peale reedest voodis higistamist, magamist ja haigusega võitlemist ootas meid ees laupäev koos Björni jalgpallivõistlustega. Hommikul 8.20 algas linna välistaadionil esimene matsh võistkondade vahel ja ära saime sealt kell 16.30! Kõik etappid toimusid õues ja terve päeva sadas jääkülma vihma ning tuul lausa tuiskas. Õudus ruudus! Oli olemas ka väike kohvikuke, kus einestamas sai käia, kuid enamuse ajast veetsime õues vihma käes. Björn suutis muidugi oma kindad ära kaotada ja mütsi koju jätta. Lõdises ja oli hommikust saati pealaest jalatallani märg. Mõtlesin, et jääb kindlasti haigeks. Kuid imede ime - ei jäänudki. Ainus hea asi oli see, et meil auto oli. Ei pidanud vähemalt kl 6.00 hommikul end üles ajama, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Juurdelisatud pilt aga iseloomustab olukorda, mis tekib kui mina piisavalt palju toitu koju muretseda ei jõua (põhjusel, et olen kodus haige nt). Nimelt perega koos elav vanim tütar (20-aastane) helistab siis isale ja kurdab, et midagi pole kodus süüa. Samas kui kõiki kuiv- ning maitseaineid on piisavalt ja külmkapp siin peres pole iial tegelikult tühi. Isa kannab siis talle raha, et ta saaks toidupoodi minna ja toitu osta. Lõppeb see aga sellega, et tüdruk ostab piima ning kirjutab paki peale, et palju juua ei tohi ning endale sinki ja jogurtit ning kirjutab peale, minu oma ja kommid rändavad muidugi kohe tema tuppa ja sealt kõhtu. Oh seda elukest siin. Rikaste inimeste näljased lapsed...

Seletuseks eelmisele postitusele

Björnil on düsleksia ja düsgraafia. Lihtsamalt öeldes lugemis-ja kirjutamispuue. Tihti käsitletakse neid omavahel koos ühise nimetaja düsleksia all (vt eelmist postitust). Ma ei tea sellest suurt midagi, kuid olen nüüd ise omal algatusel hakanud internetist materjali otsima, et teada mida see täpsemalt endast kujutab. Ehk oskan siis paremini mõista ja aidata Björni ning saan ka ise targemaks. Igastahes on Björn paras pähkel mulle.

PS! Pildil on nädalaplaan, mille kunagi siia saabudes Björnile tegin. Ta ei tea ju siiamaani päris täpselt mis päevaga nädal algab ja mis järgmine päev on. Paar kuud tagasi imestas ta nii siiralt iga reede, et homme ei peagi kooli minema. Nüüd oskab ta juba laupäeva ja pühapäeva oodata.

Minu tehtud nädalaplaanil on iga süda üks nädalapäev. Trükitähtedega on rootsi keeles kirjutatud nädalapäevade nimetused ning korrapärased tegevused (nt esmaspäevast reedeni on kool, kolmapäeval jalgpallitrenn, laupäev ja pühapäev on vabad päevad jne). Nädalaplaan ripub Björni toa seinal.