Tulin Björniga koolist koju 21.30 ajal (nad tegid lastevanematele teatrit) ning tegin parajasti poisile võileiba.
Jenni tuleb kööki ja kisab midagi kõval häälel laulda. Olin Jennile eile õhtul kalasaba pununud, sest ta tahtis lokke. Olen hirmus väsinud ja süvenenud Björni võileiva valmistamisse. Jenni tuleb ja küsib, kas tal pole ilusad juuksed ning siis tiirutab mu nina ees. Ma nii muuseas, et nojah, võib-olla tõesti. Jenni kohe, et mis see võib-olla tähendab? Ütlesin siis, et hetkel ei sobi ta soeng just riietusega kokku. Jenni on 14-aastane ja suure tugeva kehaehitusega, kaalub peaaegu 70 kilo. Täna õhtul jalutas ta taas ringi oma mingites vanades kulunud trussikutes ja lühikeses topis. Ma saan aru, et kodus võib enam-vähem mida iganes teha, aga no mulle on küll veitsa imelik talle otsa vaadata kui ta oma trussarites ringi laseb mööda maja. Tundku ennast vabalt omas toas, aga mitte ärgu seisku oma aluspesus laua ääres kui teised parajasti õhtust söövad. Oleks Marie kodus, siis käsutataks talle kohe riided selga, aga kui mina midagi julgen öelda, siis... Miinusmärk tänasest õhtust kirjas igastahes. Järjekordne miinus, arvan ma. Mõnikord ikka viskab täiega üle ja siis ma võtan vabaduse välja öelda, mida ma tegelikult arvan. Üldiselt on siiski parem vait olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar