Puzzletükk, mis teistega ei sobi

Nädala alguses võtsin vastu oma tuleviku suhtes väga tähtsa otsuse. Lahendus tuli ise minuni, ei pidanud pead väga vaevamagi ja nii ongi kõige õigem. Tean, et sellisel viisil langetatud otsused ei vea alt.

Jutt on minu edaspidistest plaanidest. Siinne pere on igati üles näidanud oma soovi, et jätkaksin. Vanemad loodavad, et jään siia vähemalt oma pensionini. Björn küsib iga teine nädal kas ma olen otsustanud teiseks aastaks veel jääda. Tema ei taha, et ma ära lähen. Kusjuures selline lapse palve on kõige siiram minu arust. Björni ma tunnen, keegi pole talle neid sõnu suhu pannud, ta on selleni ise jõudnud.

Minu otsus on mitte jätkata! See närvikadu siin tsirkuseperekonnas ei kaalu üle mingi rahaline väärtus. Nüüd jääb veel neile ka sellest teada anda. Ma ei kahetse ettevõetut, kuid mul pole ka raske lahkuda. Olen alati tundnud end siin puzzletükina, mis teistega kokku ei sobi. Björnil ja Sverkeril on koht minu südames aga alatiseks olemas.

Ma ei tea veel millele "Tere" öelda, kuid "Head aega, Göteborg!" on kindel.