Multifunktsionaalne

Multifunktsionaalne :) Nii tutvustas Marie mind ühele Taani kolleegile. Istusin kontoris ja postitasin kutseid, Sverker magas vankris minu laua kõrval. Mnjah, mu tegemised kõiguvad tõesti seinast seina :P

Aga tänane töö oli üsna huvitav: lisaks kutsete komplekteerimisele ja ümbrikusse pistmisele tuli sulatada väiksel lusikal küünla kohal ka veidi spetsiaalset lakki ning see siis ümbriku tagakaanele valada ja pitseriga ornament sinna sisse vajutada. Lisaks sellele oli Sverker minu laps täna hommikul kella kaheksast kuni õhtul kella neljani. Sõime, mängisime, rääkisime juttu, tegime mänguasjadega teatrit, vahetasime mähkmeid, lasime krooksud kõhust välja, käisime pargis jalutamas ja teisi titte uudistamas. Ta on niii hea laps mulle :D

Londoni reisi esimene päev - 25.mai 2006

Minu äratus oli kell 3.15. Eelmisel päeval olin varakult magama läinud – kella üheteistkümne paiku, sest olin hirmus väsinud. Hommikul triikisin viimased vajaminevad riided, käisin dushi all ja pakkisin oma kohvri kokku. Kell 4.45 oli Björnile äratus ning kell 5.00 oli start maja eest. Lennujaamas check-in´i tehes avastas Nina, et tema insuliinipump on vannituppa kapi peale jäänud. Nina on suhkruhaige ning peab kandma insuliinipumpa, mille võib ära võtta vaid siis kui dushi all käib ning seda ta hommikul teinud oligi ning unustanud selle uuesti kehale kinnitada. Ilma pumbata saab ta hakkama vaid 5-6 h. Pole just meeldiv avastada ennem lennule registreerumist, et midagi hädavajalikku on koju jäänud. Õnneks oli lennufirma niipalju abivalmis, et Nina ja Michaeli pilet vahetati ilma igasuguse lisakuluta järgmisele Londoni lennule väljumisega 16.30. Väga kena vastutulek SAS-i poolt. Muidugi suudab Nina oma hüsteeritsemisega ka kõigi teiste tuju ära rikkuda ja siis on vaja teda kindlasti lohutada, et pole hullu, keegi pole su peale pahane jne. Selle asemel võiks näiteks hoopis vabandada tema ise ju! Kaks inimest sõitsid koju tagasi ja kuus inimest jätkasid oma teekonda Londoni poole. SAS on sama poliitikaga kui Estonian Air, et pardal pakutav söök on lisatasu eest. Lend Londonisse kestab siit üle kahe tunni, kuid hommikusöök tuleb ikkagi ise osta. Ebaõiglane minu meelest, sest lennupilet maksab üsna palju ja see väike jogurt, võileib ja mahl võiks ju hinnas sisalduda. Easy Jet ja teised üliodavad lennufirmad pakkugu lisatasu eest süüa, sellega ma olen nõus. Igastahes saime siis lennukis oma esimese eine kõik – 50 SEK-i eest väikse jogurti, singi-juustu võileiva, topsi mahla ja tassi kohvi. Lend kulges hästi, Sverker magas kogu teekonna Marie süles. Kella 9 paiku hommikul saabusime siis Heathrow lennuväljale. Korjasime oma tohutu pagasi kokku ja sõitsime metrooga kesklinna. Kesklinnas istusime takso peale ning suundusime meie hotelli - Le Meridien Piccadilly. Varajase saabumise tõttu polnud võimalik mõlemat tuba meil kätte saada, kuid niiöelda tüdrukute toa võtme saime kätte. Tuba üle vaadatud ning kodinad maha jäetud, suundusime linnaekskursioonile. Traditsioonilised kahekordsed punased bussid. Hüppad peatuses peale ja teed linna tutvustava ringi kaasa. Täiesti lahe asi on see ikka. Eriti kui linn on nii suur nagu London, siis paratamatult ei jõua kõike näha ja tundma õppida. Moodsad kõrvaklapid peas ei kuule liiklusmüra, vaid giidi tutvustust iga möödasõidetava vaatamisväärsuse kohta. Sealt bussi ülemiselt korruselt on tehtud ka hunnik pilte. Harjumatu oli vastassuunaline liiklus ja väga kitsad tänavad. Iga veerand tunni tagant nägime kuskil ummikust läbi tunglemas ka kas kiirabi, tuletõrjet või politseid. Jube stressirohke võib sellises olukorras nt kiirabiauto juht olla. Keegi kuskil vajab hädasti abi, kuid ei saa lihtsalt liiklusest läbi ja õnnetuspaigale. Vaesed autojuhid muidugi ka. Read on nii üksteise kõrval ja tänavad nii kitsad ja kõnniteed ka kitsad, et sul pole eest ka ära minna kuhugile. Kurb :( Peale sightseeing touri sõime lõunat dzunglirestoranis, mis oli kujundatud vihmametsaks. Laes oli suur tume tähistaevas säravate kuldsete tähtedega, hästi palju rohelisi taimi, elusuuruses elevandid ja gorillad, kes häälitsesi ning liikusid, purskaevud, hiigelsuur akvaarium jne. Kõik said meenust valida, mida süda ihkas. Mina, Marie ja Theresa jõime kolmepeale ära ka esimese pudeli punast veini. Täielik relax tunne oli – lahe kui raha peale restoranis käies või reisides mõtlema ei pea. Tagasiteel hotelli saime Marie käest mõned soovitused shoppinguks, et kuhu minna ja mida vaadata jne. Meie hotell asus täiesti kesklinnas. Kõrvaltänav oli näiteks vaid selliste kaubamärkide päralt nagu Prada, Cucci, Bvglari jne.

Õhtune kava nägi esimesel päeval ette muusikali vaatamise. ”The Producers” oli tüki nimi ja see oli lihtsalt fantastiline. Ma pole kaua aega nii naernud, et silmanurgast pisaraid tuleb pühkida.
Peale muusikali jalutasime läbi linna tagasi hotelli. Kui teised keerasid kohe voodisse ja magama, siis mina tahtsin öisesse linna veel jalutama minna. Terve elu aega magada ju :) Nina, kes oli isaga muusikali ajaks Londonisse jõudnud, tahtis minuga kaasa tulla, sest tema oli päevasest üritusest ilma jäänud ja polnud linna näinud. London linn, mis iial ei maga. Väga tihe liiklus ja meeletul hulgal inimesi. Võrreldes Rootsi ühiskonnaga on vahe muidugi kohe tuntav, tänaval kiputakse juttu tegema ja igasugu kommentaare kuulsime ka. Palju purjus inimesi, palju haiglaselt kõhnu inimesi...see jäi öiselt jalutuskäigult meelde. Tagasi hotellis olime kell 2 öösel. Nüüd sobis ka mulle väike uinak võtta - peaaegu 24 h üleval ka oldud juba ;)

London on selline

Kuidas Björn reisile läheb

Björn ei reisi just tihti. Samas on ta ikka rohkem reisinud kui keskmine Eesti laps. Päev ennem väljasõitu tuleb kohvrid pakkida. Selle nimel, et ei peaks jalkatrenni minema nurub ta isalt välja loa kohrite pakkimiseks ja varajaseks magamaminekuks (eesmärk, et jumala eest ei peaks trenni minema ;) Võtab siis Björn oma suure kohvri ja teeb esiteks lahti riidekapi ukse. Tavaliselt tal sinna asja pole, sest mina ju pesen-triigin ja valin talle riided. Björn võtab neljapäevase reisi jaoks esiteks 6 paari aluspükse; pihutäie sokke; siis leiab ta teksad, mis talle ammu enam jalga ei lähe, äkki reisil siiski lähevad; kõige vanemad ja tobedamad t-särgid leiab ta ka üles ja surab need ka kohvrisse ja siis veel mõned õues ringijooksmise dressipluusid. Siis tuleb kõige tähtsam - mänguasjad! Björn kallutab väiksed mudelautod kohvri küljetaskusse, siis rändab kotti veel suur pikk limusiin, traktor, lennuk ja tuletõrjeauto, mitu bussi, karvased loomad, raamat, pall ja suur kotitäis klaaskuule. Nüüd on tema arvates kott pakitud. Kui mina seda kotti esimest korda nägin ja tõsta proovisin, siis ma jäin kohe mõtlema, et kuidas seda talle nüüd öelda, et nii palju asju me kindlasti seal ei vaja. Björn lubas vaid vaadata, mis tal kotis on, aga midagi välja võtta ei tohtinud. Siiski kallasin ma selle kotitäie tema voodile, võtsin kapist õiged riided ja peitsin siis uuesti pakitud kohvri vanemate tuppa, et poiss sinna uuesti mänguasju sisse toppima ei hakkaks. Kisa ja lärmi oli muidugi sel õhtul palju. Isa seletas pikalt ja laialt, et pagasil on raskusepiirang ja meil pole neid asju seal vaja jne. Hiljem kuulsin, et varem ongi nii juhtunud, et pakitud kohver on ööl vastu reisile minekut Björni toas olnud ja reisil olles avastatakse, et kohvris valdav enamus on mänguasjad :D

Võileiba?

Björnil oli täna jalgpallimatsh (nb! ma ei leia õiget s-tähte siin arvutis :P) Neil peaaegu kaks kuud juba selline graafik, et iga teisipäev on kohtumine mõne jalgpalliklubiga ja kolmapäeviti on tavaline trennipäev. Kuigi kõik kohtumised on suurtel väljakutel, kus reeglina alati ka kohvik, kiosk või pizzabaar olemas, on Björni tiimil selline komme, et igal kohtumisel peavad kolm lapsevanemat ettevalmistama niinimetatud müügipunkti. Omavahel tuleb eelnevalt kokku leppida, et kes küpsetab koogi, kes teeb mingid suupisted, kes toob kohvi, tee, morsi jne. Spordiklubi laost tiritakse siis võistluse ajaks välja laud, kuhu kogu kraam lahti lüüakse. Oma toote hinna määrab iga lapsevanem ise. Minu kord esineda ja nänni müüa oli siis täna. Ülesanne oli valmistada 30 võileiba ning keeta kohv 30-le inimesele. Minu tehtud võileibu näed pildil :P Kahe saia vahel on peidus veidi võid, hamburgerikastet, singi-juustuviilud, kurk, tomat, lehtsalat. Kuna hamburgerikaste sai otsa, siis osadele määrisin selle asemel kalamarja-hapukoore kastet, mis meil üleeilsest õhtusöögist suuremas koguses üle on. Mitte, et me kalamarja õhtusöögiks sööks, vaid meil pühapäeva õhtul lihtsalt külalised käisid ;) Sealt siis need ülejäägid. Ise me seda vaevalt ära jõuame süüa - ülehomme varahommikul ju terve perega Londonisse.

Nüüd võileibade juurde tagasi. Iga võileib sai peale valmimist kilesse mähitud ning rändas siis suurde piknikukorvi. Tegin kokku 35 võileiba ja kolm kannutäit kohvi. Björni jalgpallikaaslaste vanemaid ega ka poisse endeid ma eriti ei tunne. Ainus asi, mis meid ühendab on see, et elame samas piirkonnas, kuid omavahelist suhtlust on siiski vähe. Oma suure korvi ja kolme kannuga kohale jõudes ei tundnud ma ühtki inimest seal. Kuna olin esimene söögiga saabuja, siis jäin lihtsalt teisi endasuguseid ootama. Peagi tuligi üks isa ning veidi hiljem ka üks ema, kel toidukotid kaasas. Lõime laua keset lagedat jalgpalliväljakut püsti. Täna on olnud hommiskust saati kohutav tuul, vahelduseks vihma ka. Õhtupoole küll sadu lakkas, kuid puhus küll vähemalt 120 km / h. Kõik asjad tahtsid laualt minema lennata, poistel ei püsinud jalgpall ühe koha peal, vaid veeres alati tuulega minema. Lisaks lendasid ringi joped, mahavisatud praht, liiv ja kõik muu võimalik. Jube imelik oli igastahes. Mina ei tundnud neid inimesi, kellega me seal asjatama pidime ja keegi ei teadnud miskit. Kui palju võileiva eest küsida? Kas keegi taipas suhkrut ka kohvi juurde kaasa võtta? Kui kaua me seal olema peame? Mis kogutud rahast saab jne... Lisaks oli nii hirmus külm, et näpud ja huuled sinised. Sellistel hetkedel ei saa ma rootslastest aru - nad panevad väiksed poisid kaks korda nädalas välitingimustes jalgpalli mängima juba siis kui lumi pole veel täielikult äragi sulanud. Eelnevalt olen ju ka kirjutanud mitmetunnisest vihmas seismisest. Täiesti segased minu arust. Ja siis ma mõtlen veel seda, et poistega on ikka raskem. Mängi nendega sõda ja jalgpalli, kima jalgratastega, ehita onne. Ma pigem punuks mõnele tüdrukule patse, hüppaks keksu, värviks värviraamatuid, loeks muinasjutte (Björn ütleb, et talle need vanad keskaegsed lood ei meeldi kui ma pakun, et loen H.C. Anderseni muinasjutte :P) Külmetasin siis seal veidrate vanematega, kellest ma midagi ei tea ja kes rootslaste kombel ise ka jutuotsa üles ei võta, veidi rohkem kui 2,5 tundi. Hea oli see, et need, kes minu võileibu ostsid, need kiitsid, et kui maitsvad need on. Popcorn ega keeksilõigud, millega teised üles astusid, ei leidnud nii palju kiidusõnu kui minu võileivad. Kolm inimest tulid koguni teist korda tagasi! Pool korvitäit jagasin siiski peale matshi Björni võistkonna poistele laiali, sest sellise ilmaga polnud ei kaasaelajaid ega seega ka meil ostjaid. Björn oli hirmus uhke tänu mu üle. Lehvitas isegi keset matshi mulle kui ma laua taga seisin ja müüsin. Ta oli õnnelik, et meie ülesanne nii edukalt täidetud sai :P

Ei soovita!

Käisin täna Björniga taas lõbustuspargis. Eks see minu karussellitamise aastakaart ongi ju töö eesmärgil mulle ostetud ;) Algus oli kena. Käisime tornis, mis annab panoraamvaate linnast. Istud mugavalt toolil ja vaatad maast laeni ulatuvatest akendest välja ja keerled ümber torni telje. Meenutas mulle Eiffeli torni kangesti. Vaatepilt oli vaatamata vihmasele ilmale muidugi vaimustav! Seejärel oli samas tornis veel võimalus 15-minutilist kolmedimensioonilist filmi vaadata. Paned kinosaalis spetsiaalsed prillid ette ja kiljud nii mis hirmus. Jube lahe oli! Satud ise sündmuste keskele, vaatad maoga tõtt, saad millegagi vastu pead jne. Film oli globaalsetest probleemidest: vihmametsade hävitamine, kliima soojenemine, liikide väljasuremine. Super kogemus! Sinna tahan veel :P

Seejärel valis Björn oma peaaegu, et lemmikatraktsiooni. Meil vist kutsutakse seda Ameerika raudteeks (vaata pilti nr 1). "Ära sa üldse karda. Ma luban, et see pole üldse hirmus!" Tegelikult oli ikka hirmus küll: üles-alla, paremale-vasakule ja kõike seda hirmus kiiresti. No jäin ellu, aga jala võttis värisema hiljem küll.

Sattusime peale seda tõelise Ameerika raudtee atraktsiooni kanti. Björn kohe mul käest kinni ja nõudma, et ma tahan sinna nüüd. Küll ma siis keelitasin, et ma ootan sind väljapääsu juures ja ma saadan su rongini jne. Mitte miski ei mõjunud! Hakkas juba karjuma, et mina ei sõitvat mitte kunagi temaga kui tema seda tahab jne. Ütlesin siis, et hea küll. "Mina EI TAHA sellega sõita, aga kuna sina nii väga tahad ja üksi nõus minema pole, siis vaid sellepärast ma sõidan sinuga kaasa". No kuna ma praegu seda lugu kirjutan, siis tähendab see seda, et jäin ellu, kuid ELU SEES EI LÄHE ENAM!!! Kohutav lihtsalt! Vaata kahte järgmist pilti, siis saad aimu kui kõrge see on (võrreldes tavalise elumajaga näiteks). Minu arust sõitisime helikiirusel ja lõppu ei paistnud tulevat. Kapuuts peas, silmad kinni ja suurest hirmus ei tulnud piuksu ka suust välja. Saad ühest surmasõlmest mööda ja näed, et ahaa, juba tuleb järgmine. Käsi südamel - nõrganärvilised, ärge proovige! Rongilt maha tulles ja paar sammu edasi astudes tervitas meid põrandal kellegi poolseeditud lõunasöök. Oleks ise hiljuti söönud, siis oleks ma juba rongi peal selle välja pursanud. Huvitav oli muidugi see, et Björn ise sõitis vähemalt poole sellest teest käed üleval ja karjus alguses mullegi: "Ma ütlesin ju, et see pole jube! Tõsta ka käed üles! On ju vahva!" Ainsad sõnad, mis sel atraktsioonil mul suust välja tulid olid - Ole kuss, Björn!!! Jala võttis see atraktsiooni ikka täiesti võdisema, silmad käisid ka peas pahupidi ringi. Atraktsioonilt naastes on spetsiaalne suur müügilett vähemalt kümne hiigelsuure telekaga, kus viimase rongi peal olnutest pilte võib näha. Kui väga meeldib, siis saad selle kohe ka endale 49.- SEK-i eest osta. Sellise suure ja ilusasti kaante vahele raamituna. Ma enda pilte ei hakka siinkohal kommenteerimagi.

Üks julm asi on maailmas veel olemas. Kopenhaageni lõbustuspargis on karussell, millega sõidad kõigepealt maapinnast 80 meetri kõrgusele ja siis keerutad kiirusega 70 km/h. Olen seda karusselli pildil näind. Ei, aitäh!!!

* * *

Ma ei oska sellele loole pealkirja panna. Kirjutan selle selleks, et ise hiljem paremini mäletaks ;) Alustan päevast, mil siia tulin. Ma ei teadnud ju midagi ega tundnud kedagi. Ei hakanud mingeid ettekujutusi endale looma ka. Olin avatud oma uuele väljakutsele. Siiski pani mind lennujaamas imestama see kui mulle vastu tuli viiendat kuud rase naine. Miks mulle sellest varem teada ei antud?

Peale mõnenädalast siinviibimist juhtus kord terve perega koos õhtust süües järgmine lugu. Marie oli arsti juures käinud ning näitas kõigile ultraheli pilti beebist. Kui pilt temani tagasi oli jõudnud, siis pani ta selle kõrvale. Kohmitses oma käekoti kallal veidi ja ütles, et siit tuleb järgmine. Vaikus... Et siis kaksikud - üks väike poiss ja üks väike tüdruk!!! Seitse last ühes peres! Suuremad tüdrukud polnud sellest uudisest kuigi vaimustuses. Esimese asjana hakkas Theresa rääkima sellest, et kui häbi on olla nii suure pere laps. Rootsis pole nii palju lapsi just tavaline nähtus. Küll võib siin näha kuskilt araabiamaadest (ma pole nii kindel nende päritolus) saabunud sisserännanuid, kel peres just nii palju lapsi kui jumal neile andnud on :) Tavaliselt on sellistel emadel mitu last käe otsas, keegi vankris ja keegi tulemas. Ja muidugi on mustanahalistel palju lapsi. Aga rootslastel endil kindlasti mitte viis-kuus ega seitse last.

Algas kaksikute ootamise periood. Marie registreerus kaksikute klubisse, käis sealsetel üritustel, broneeris lastepoes riideid- ikka üks paar helesiniseid ja teine roosasid. Sõitsid mõne aja pärast ka USA-sse ning sealsed tuttavad korraldasid beebi tuleku puhul peo. Kõik kingitused olid muidugi üks poisile ja teine tüdrukule. Kaksikute vankri ostsid ka sealt, sest sealsed hinnad on siinsetega võrreldes palju odavamad. Enne jõule pidime terve perega minema kaksikute klubi jõulupeole jne.

Marie kõrge vanuse ja kunstliku viljastamise tõttu käis tulevane ema tihti arsti vastuvõtul - iga nädal + kindlasti ennem iga tööreisi välismaale. Peagi saime teada, et üks kaksikutest on väiksem kui teine. No see on kaksikute puhul tavaline ;) Siis hakkas väiksem, kes oli tüdruk, oma arengus teisest lapsest maha jääma. Arstid mõõtsid selleks vaheks kaks nädalat. Hakati juba veidi muretsemagi, et kui nii jätkub, et mis siis edasi teha, kui ühel vastuvõtul ütles arst Mariele, et ta enam ei kuule väikse tüdruku südamelööke :( Sel hetkel oli rasedus kestnud üle kuue kuu. Kurb muidugi... Eriti emale... Hästi palju küsimusi keerles peas ringi. Kuna tegemist oli mitte ühemunaraku kaksikutega, siis polnud olukord ohtlik ning meditsiiniliselt sekkuma ei hakata. Väike tüdruk oli oma venna kõrval seni, kuni oli aeg sünnituseks. 4.märtsil (neli päeva planeeritust varem) sündis väike armas poiss keisrilõike abil. Tüdruk saadeti uurimisele. Kogu sünnitusprotsess on lindis ka ja meil oli võimalus (kui soovi avaldad) ka väikest tüdrukut näha, kuid Marie ise ütles, et reaalsuses oli see kõik palju kergem kui ta ise varem ette oli kujutanud. Tüdrukuke polnud päris korralikult välja arenenud. Oli aru saada kus käsi, kus aimatav jalg ja see oli ka kindel, et tüdruk, kuid muidu oli ta lihtsalt üks tomp :( Marie arvas, et ehk ongi nii parem nagu juhtus, sest väga haige lapse kõrval pole ka kerge. Ei lapsele ega vanematele. Väikse tüdruku uuringu tulemusi meie ei tea. Teame vaid niipalju, et peale uuringuid ta tuhastati ning kuskil on väike valge urnike.

Lõpetuseks paar sõna päris algusest ehk Nils Sverker Michealson Olaussoni (3 esimest on lapse eesnimed, viimane perekonnanimi) saamisloost :) Peale kolmekordset edutut katsetust Rootsis pöördusid vanemad viimase proovina maailma (!) parimasse kliinikusse kunstliku viljastamise alal, mis asub Brüsselis. Hind kõrgem kui kuskil mujal, kuid võimalused samas ka paremad. Tänane päev kinnitab, et õnnestumise protsent on seal tõesti parem.

Lugemisest

Björn on alla andnud ja tunnistab nüüd, et ta ei oska lugeda. Kui ma talvel "Tõde ja õigust" lugesin, siis võttis ta kodusest raamatukogust kõige paksema raamatu ja pani selle koolikotti. Kui ma siis bussis või trammis raamatut lugesin, siis võttis tema ka oma kolmekilose raamatu kotist välja ja lõi suvalise koha pealt lahti ning vahtis raamatusse. Pidime siis võrdlema kui palju lehekülgi kummalgi on. Kui mul oli kõigest 530, siis temal oli 725. "Mul on paksem raamat kui sul", sai ta siis uhkusega öelda. "Mis leheküljel sa oled?" Vastan, et 257. "Aga mina olen juba 364-l. Ma loen kiiremini kui sina!" Küsisin siis, et millest su raamatus juttu on? "Ära sega mind, ma loen!" :D

Nüüd ta enam ei luiska mulle, et ta lugeda oskab. Vastupidi! Küsib minu käest kogu aeg, et mis siia kirjutatud on ja mis sinna kirjutatud on. Loen siis talle ette tema enda poolt tahvlilt maha kirjutatud teadeande, et homme minnakse klassiga botaanikaaeda või ajalehest, mis tulemuse Rootsi jalgpallis sai. Mõnikord ei saa ta etteloetust aru ka ja siis tuleb veel oma sõnadega lisaks seletada.

Teise klassi lõpuni on vähem kui kuu aega jäänud. Björn on koolis just kirjatähtede kirjutamise õppimisega alustanud. Septembris saab ta üheksa aastaseks ja läheb kolmandasse klassi.

Asjalik koht

... on selline lehekülg. Koolilastele ka igati asjalik abimees ;)
Ise tegelen hetkel Londoni reisiks ettevalmistumisega.

Majad

Mis mulle Rootsis meeldib? Majad on kindlasti üks asi. Vähemalt mina elan muinasjutulises piirkonnas. Paar maja, mis täna koduteel kaamera ette jäid.

Emale emadepäevaks!

Kuigi tütar on kaugel
ta kingib Sulle kõik.
Kõik päiksekiired,
mõtted, miljon lilleõit.
Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,
ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.
Tähe, mis kiirgab südamesoojust
ja suurendab õnnehoovust.

Setod teevad siinkandis sushi-äri

Rootsi suurimas lõbustuspargis

Täna käisime Liseberg´i lõbustuspargis. Mul on siis ka nüüd aastane tasuta sissepääs. Karussellita palju tahad. Mul igastahes hakkas ainuüksi vaatamisest pea ringi käima. Seltskond, kes tänasest päevast lõbustuspargis osa võttis oli järgmine (vaata esimest pilti) : Zid (Björni klassivend), Björn, Nina, mina ja Jenni, kes pilti teeb. Jenni leiad järgmiselt pildilt jänesega. Kisa oli päeva jooksul päris palju > mina tahan sinna; mina tänna; ma tahan hamburgerit; nüüd tahan ma pissile; mina ei taha järjekorras viimane olla; tahan jäätist nüüd; külm on!; mina ei taha sinna, kuhu sina tahad minna; miks me kommi ei osta; tahan veel kümme korda selle autoga sõita; mina ei saa mitte kunagi, mida mina tahan jne. Kokku 8 tundi :) Aga pole hullu! Söötsin neil Burger Kingis kõhud täis ja lasin neil omapäi ka ringi joosta. Ise istusin välikohvikusse, võtsin kohvi ja mustikamuffini, nautisin ilusat ilma ning lugesin raamatut.

Minu lemmiklille hooaeg lõbustuspargis

Kuidas me Björniga piknikul käisime

Käisime kahekesi ratastega sõitmas. Lasin poisil kodus seljakoti pakkida, võileivad kaasa teha ning joogipudeli võtta. Sõitsime "lehmadele" külla. Ei teagi, kuidas neid päriselt kutsutakse, kuid on sellised paksu ja pika karvaga ning elavad suurel karjamaal aasta läbi. Nüüd teame, et järgmine kord võime õunu, porgandeid või näkileiba kaasa võtta ning neid sööta. Infotahvlil seisab iga lehma nimi, sünniaeg ning ema nimi. Väike eine metsaserval lõppes Björni kaamera ees lollitamisega :) Aga vahva oli! Lubasime teinekordi selliseid matku ette võtta.