* * *

Ma ei oska sellele loole pealkirja panna. Kirjutan selle selleks, et ise hiljem paremini mäletaks ;) Alustan päevast, mil siia tulin. Ma ei teadnud ju midagi ega tundnud kedagi. Ei hakanud mingeid ettekujutusi endale looma ka. Olin avatud oma uuele väljakutsele. Siiski pani mind lennujaamas imestama see kui mulle vastu tuli viiendat kuud rase naine. Miks mulle sellest varem teada ei antud?

Peale mõnenädalast siinviibimist juhtus kord terve perega koos õhtust süües järgmine lugu. Marie oli arsti juures käinud ning näitas kõigile ultraheli pilti beebist. Kui pilt temani tagasi oli jõudnud, siis pani ta selle kõrvale. Kohmitses oma käekoti kallal veidi ja ütles, et siit tuleb järgmine. Vaikus... Et siis kaksikud - üks väike poiss ja üks väike tüdruk!!! Seitse last ühes peres! Suuremad tüdrukud polnud sellest uudisest kuigi vaimustuses. Esimese asjana hakkas Theresa rääkima sellest, et kui häbi on olla nii suure pere laps. Rootsis pole nii palju lapsi just tavaline nähtus. Küll võib siin näha kuskilt araabiamaadest (ma pole nii kindel nende päritolus) saabunud sisserännanuid, kel peres just nii palju lapsi kui jumal neile andnud on :) Tavaliselt on sellistel emadel mitu last käe otsas, keegi vankris ja keegi tulemas. Ja muidugi on mustanahalistel palju lapsi. Aga rootslastel endil kindlasti mitte viis-kuus ega seitse last.

Algas kaksikute ootamise periood. Marie registreerus kaksikute klubisse, käis sealsetel üritustel, broneeris lastepoes riideid- ikka üks paar helesiniseid ja teine roosasid. Sõitsid mõne aja pärast ka USA-sse ning sealsed tuttavad korraldasid beebi tuleku puhul peo. Kõik kingitused olid muidugi üks poisile ja teine tüdrukule. Kaksikute vankri ostsid ka sealt, sest sealsed hinnad on siinsetega võrreldes palju odavamad. Enne jõule pidime terve perega minema kaksikute klubi jõulupeole jne.

Marie kõrge vanuse ja kunstliku viljastamise tõttu käis tulevane ema tihti arsti vastuvõtul - iga nädal + kindlasti ennem iga tööreisi välismaale. Peagi saime teada, et üks kaksikutest on väiksem kui teine. No see on kaksikute puhul tavaline ;) Siis hakkas väiksem, kes oli tüdruk, oma arengus teisest lapsest maha jääma. Arstid mõõtsid selleks vaheks kaks nädalat. Hakati juba veidi muretsemagi, et kui nii jätkub, et mis siis edasi teha, kui ühel vastuvõtul ütles arst Mariele, et ta enam ei kuule väikse tüdruku südamelööke :( Sel hetkel oli rasedus kestnud üle kuue kuu. Kurb muidugi... Eriti emale... Hästi palju küsimusi keerles peas ringi. Kuna tegemist oli mitte ühemunaraku kaksikutega, siis polnud olukord ohtlik ning meditsiiniliselt sekkuma ei hakata. Väike tüdruk oli oma venna kõrval seni, kuni oli aeg sünnituseks. 4.märtsil (neli päeva planeeritust varem) sündis väike armas poiss keisrilõike abil. Tüdruk saadeti uurimisele. Kogu sünnitusprotsess on lindis ka ja meil oli võimalus (kui soovi avaldad) ka väikest tüdrukut näha, kuid Marie ise ütles, et reaalsuses oli see kõik palju kergem kui ta ise varem ette oli kujutanud. Tüdrukuke polnud päris korralikult välja arenenud. Oli aru saada kus käsi, kus aimatav jalg ja see oli ka kindel, et tüdruk, kuid muidu oli ta lihtsalt üks tomp :( Marie arvas, et ehk ongi nii parem nagu juhtus, sest väga haige lapse kõrval pole ka kerge. Ei lapsele ega vanematele. Väikse tüdruku uuringu tulemusi meie ei tea. Teame vaid niipalju, et peale uuringuid ta tuhastati ning kuskil on väike valge urnike.

Lõpetuseks paar sõna päris algusest ehk Nils Sverker Michealson Olaussoni (3 esimest on lapse eesnimed, viimane perekonnanimi) saamisloost :) Peale kolmekordset edutut katsetust Rootsis pöördusid vanemad viimase proovina maailma (!) parimasse kliinikusse kunstliku viljastamise alal, mis asub Brüsselis. Hind kõrgem kui kuskil mujal, kuid võimalused samas ka paremad. Tänane päev kinnitab, et õnnestumise protsent on seal tõesti parem.