Lugemisest

Björn on alla andnud ja tunnistab nüüd, et ta ei oska lugeda. Kui ma talvel "Tõde ja õigust" lugesin, siis võttis ta kodusest raamatukogust kõige paksema raamatu ja pani selle koolikotti. Kui ma siis bussis või trammis raamatut lugesin, siis võttis tema ka oma kolmekilose raamatu kotist välja ja lõi suvalise koha pealt lahti ning vahtis raamatusse. Pidime siis võrdlema kui palju lehekülgi kummalgi on. Kui mul oli kõigest 530, siis temal oli 725. "Mul on paksem raamat kui sul", sai ta siis uhkusega öelda. "Mis leheküljel sa oled?" Vastan, et 257. "Aga mina olen juba 364-l. Ma loen kiiremini kui sina!" Küsisin siis, et millest su raamatus juttu on? "Ära sega mind, ma loen!" :D

Nüüd ta enam ei luiska mulle, et ta lugeda oskab. Vastupidi! Küsib minu käest kogu aeg, et mis siia kirjutatud on ja mis sinna kirjutatud on. Loen siis talle ette tema enda poolt tahvlilt maha kirjutatud teadeande, et homme minnakse klassiga botaanikaaeda või ajalehest, mis tulemuse Rootsi jalgpallis sai. Mõnikord ei saa ta etteloetust aru ka ja siis tuleb veel oma sõnadega lisaks seletada.

Teise klassi lõpuni on vähem kui kuu aega jäänud. Björn on koolis just kirjatähtede kirjutamise õppimisega alustanud. Septembris saab ta üheksa aastaseks ja läheb kolmandasse klassi.