Võileiba?

Björnil oli täna jalgpallimatsh (nb! ma ei leia õiget s-tähte siin arvutis :P) Neil peaaegu kaks kuud juba selline graafik, et iga teisipäev on kohtumine mõne jalgpalliklubiga ja kolmapäeviti on tavaline trennipäev. Kuigi kõik kohtumised on suurtel väljakutel, kus reeglina alati ka kohvik, kiosk või pizzabaar olemas, on Björni tiimil selline komme, et igal kohtumisel peavad kolm lapsevanemat ettevalmistama niinimetatud müügipunkti. Omavahel tuleb eelnevalt kokku leppida, et kes küpsetab koogi, kes teeb mingid suupisted, kes toob kohvi, tee, morsi jne. Spordiklubi laost tiritakse siis võistluse ajaks välja laud, kuhu kogu kraam lahti lüüakse. Oma toote hinna määrab iga lapsevanem ise. Minu kord esineda ja nänni müüa oli siis täna. Ülesanne oli valmistada 30 võileiba ning keeta kohv 30-le inimesele. Minu tehtud võileibu näed pildil :P Kahe saia vahel on peidus veidi võid, hamburgerikastet, singi-juustuviilud, kurk, tomat, lehtsalat. Kuna hamburgerikaste sai otsa, siis osadele määrisin selle asemel kalamarja-hapukoore kastet, mis meil üleeilsest õhtusöögist suuremas koguses üle on. Mitte, et me kalamarja õhtusöögiks sööks, vaid meil pühapäeva õhtul lihtsalt külalised käisid ;) Sealt siis need ülejäägid. Ise me seda vaevalt ära jõuame süüa - ülehomme varahommikul ju terve perega Londonisse.

Nüüd võileibade juurde tagasi. Iga võileib sai peale valmimist kilesse mähitud ning rändas siis suurde piknikukorvi. Tegin kokku 35 võileiba ja kolm kannutäit kohvi. Björni jalgpallikaaslaste vanemaid ega ka poisse endeid ma eriti ei tunne. Ainus asi, mis meid ühendab on see, et elame samas piirkonnas, kuid omavahelist suhtlust on siiski vähe. Oma suure korvi ja kolme kannuga kohale jõudes ei tundnud ma ühtki inimest seal. Kuna olin esimene söögiga saabuja, siis jäin lihtsalt teisi endasuguseid ootama. Peagi tuligi üks isa ning veidi hiljem ka üks ema, kel toidukotid kaasas. Lõime laua keset lagedat jalgpalliväljakut püsti. Täna on olnud hommiskust saati kohutav tuul, vahelduseks vihma ka. Õhtupoole küll sadu lakkas, kuid puhus küll vähemalt 120 km / h. Kõik asjad tahtsid laualt minema lennata, poistel ei püsinud jalgpall ühe koha peal, vaid veeres alati tuulega minema. Lisaks lendasid ringi joped, mahavisatud praht, liiv ja kõik muu võimalik. Jube imelik oli igastahes. Mina ei tundnud neid inimesi, kellega me seal asjatama pidime ja keegi ei teadnud miskit. Kui palju võileiva eest küsida? Kas keegi taipas suhkrut ka kohvi juurde kaasa võtta? Kui kaua me seal olema peame? Mis kogutud rahast saab jne... Lisaks oli nii hirmus külm, et näpud ja huuled sinised. Sellistel hetkedel ei saa ma rootslastest aru - nad panevad väiksed poisid kaks korda nädalas välitingimustes jalgpalli mängima juba siis kui lumi pole veel täielikult äragi sulanud. Eelnevalt olen ju ka kirjutanud mitmetunnisest vihmas seismisest. Täiesti segased minu arust. Ja siis ma mõtlen veel seda, et poistega on ikka raskem. Mängi nendega sõda ja jalgpalli, kima jalgratastega, ehita onne. Ma pigem punuks mõnele tüdrukule patse, hüppaks keksu, värviks värviraamatuid, loeks muinasjutte (Björn ütleb, et talle need vanad keskaegsed lood ei meeldi kui ma pakun, et loen H.C. Anderseni muinasjutte :P) Külmetasin siis seal veidrate vanematega, kellest ma midagi ei tea ja kes rootslaste kombel ise ka jutuotsa üles ei võta, veidi rohkem kui 2,5 tundi. Hea oli see, et need, kes minu võileibu ostsid, need kiitsid, et kui maitsvad need on. Popcorn ega keeksilõigud, millega teised üles astusid, ei leidnud nii palju kiidusõnu kui minu võileivad. Kolm inimest tulid koguni teist korda tagasi! Pool korvitäit jagasin siiski peale matshi Björni võistkonna poistele laiali, sest sellise ilmaga polnud ei kaasaelajaid ega seega ka meil ostjaid. Björn oli hirmus uhke tänu mu üle. Lehvitas isegi keset matshi mulle kui ma laua taga seisin ja müüsin. Ta oli õnnelik, et meie ülesanne nii edukalt täidetud sai :P