Minu äratus oli kell 3.15. Eelmisel päeval olin varakult magama läinud – kella üheteistkümne paiku, sest olin hirmus väsinud. Hommikul triikisin viimased vajaminevad riided, käisin dushi all ja pakkisin oma kohvri kokku. Kell 4.45 oli Björnile äratus ning kell 5.00 oli start maja eest. Lennujaamas check-in´i tehes avastas Nina, et tema insuliinipump on vannituppa kapi peale jäänud. Nina on suhkruhaige ning peab kandma insuliinipumpa, mille võib ära võtta vaid siis kui dushi all käib ning seda ta hommikul teinud oligi ning unustanud selle uuesti kehale kinnitada. Ilma pumbata saab ta hakkama vaid 5-6 h. Pole just meeldiv avastada ennem lennule registreerumist, et midagi hädavajalikku on koju jäänud. Õnneks oli lennufirma niipalju abivalmis, et Nina ja Michaeli pilet vahetati ilma igasuguse lisakuluta järgmisele Londoni lennule väljumisega 16.30. Väga kena vastutulek SAS-i poolt. Muidugi suudab Nina oma hüsteeritsemisega ka kõigi teiste tuju ära rikkuda ja siis on vaja teda kindlasti lohutada, et pole hullu, keegi pole su peale pahane jne. Selle asemel võiks näiteks hoopis vabandada tema ise ju! Kaks inimest sõitsid koju tagasi ja kuus inimest jätkasid oma teekonda Londoni poole. SAS on sama poliitikaga kui Estonian Air, et pardal pakutav söök on lisatasu eest. Lend Londonisse kestab siit üle kahe tunni, kuid hommikusöök tuleb ikkagi ise osta. Ebaõiglane minu meelest, sest lennupilet maksab üsna palju ja see väike jogurt, võileib ja mahl võiks ju hinnas sisalduda. Easy Jet ja teised üliodavad lennufirmad pakkugu lisatasu eest süüa, sellega ma olen nõus. Igastahes saime siis lennukis oma esimese eine kõik – 50 SEK-i eest väikse jogurti, singi-juustu võileiva, topsi mahla ja tassi kohvi. Lend kulges hästi, Sverker magas kogu teekonna Marie süles. Kella 9 paiku hommikul saabusime siis Heathrow lennuväljale. Korjasime oma tohutu pagasi kokku ja sõitsime metrooga kesklinna. Kesklinnas istusime takso peale ning suundusime meie hotelli - Le Meridien Piccadilly. Varajase saabumise tõttu polnud võimalik mõlemat tuba meil kätte saada, kuid niiöelda tüdrukute toa võtme saime kätte. Tuba üle vaadatud ning kodinad maha jäetud, suundusime linnaekskursioonile. Traditsioonilised kahekordsed punased bussid. Hüppad peatuses peale ja teed linna tutvustava ringi kaasa. Täiesti lahe asi on see ikka. Eriti kui linn on nii suur nagu London, siis paratamatult ei jõua kõike näha ja tundma õppida. Moodsad kõrvaklapid peas ei kuule liiklusmüra, vaid giidi tutvustust iga möödasõidetava vaatamisväärsuse kohta. Sealt bussi ülemiselt korruselt on tehtud ka hunnik pilte. Harjumatu oli vastassuunaline liiklus ja väga kitsad tänavad. Iga veerand tunni tagant nägime kuskil ummikust läbi tunglemas ka kas kiirabi, tuletõrjet või politseid. Jube stressirohke võib sellises olukorras nt kiirabiauto juht olla. Keegi kuskil vajab hädasti abi, kuid ei saa lihtsalt liiklusest läbi ja õnnetuspaigale. Vaesed autojuhid muidugi ka. Read on nii üksteise kõrval ja tänavad nii kitsad ja kõnniteed ka kitsad, et sul pole eest ka ära minna kuhugile. Kurb :( Peale sightseeing touri sõime lõunat dzunglirestoranis, mis oli kujundatud vihmametsaks. Laes oli suur tume tähistaevas säravate kuldsete tähtedega, hästi palju rohelisi taimi, elusuuruses elevandid ja gorillad, kes häälitsesi ning liikusid, purskaevud, hiigelsuur akvaarium jne. Kõik said meenust valida, mida süda ihkas. Mina, Marie ja Theresa jõime kolmepeale ära ka esimese pudeli punast veini. Täielik relax tunne oli – lahe kui raha peale restoranis käies või reisides mõtlema ei pea. Tagasiteel hotelli saime Marie käest mõned soovitused shoppinguks, et kuhu minna ja mida vaadata jne. Meie hotell asus täiesti kesklinnas. Kõrvaltänav oli näiteks vaid selliste kaubamärkide päralt nagu Prada, Cucci, Bvglari jne.
Õhtune kava nägi esimesel päeval ette muusikali vaatamise. ”The Producers” oli tüki nimi ja see oli lihtsalt fantastiline. Ma pole kaua aega nii naernud, et silmanurgast pisaraid tuleb pühkida.
Peale muusikali jalutasime läbi linna tagasi hotelli. Kui teised keerasid kohe voodisse ja magama, siis mina tahtsin öisesse linna veel jalutama minna. Terve elu aega magada ju :) Nina, kes oli isaga muusikali ajaks Londonisse jõudnud, tahtis minuga kaasa tulla, sest tema oli päevasest üritusest ilma jäänud ja polnud linna näinud. London linn, mis iial ei maga. Väga tihe liiklus ja meeletul hulgal inimesi. Võrreldes Rootsi ühiskonnaga on vahe muidugi kohe tuntav, tänaval kiputakse juttu tegema ja igasugu kommentaare kuulsime ka. Palju purjus inimesi, palju haiglaselt kõhnu inimesi...see jäi öiselt jalutuskäigult meelde. Tagasi hotellis olime kell 2 öösel. Nüüd sobis ka mulle väike uinak võtta - peaaegu 24 h üleval ka oldud juba ;)
Peale muusikali jalutasime läbi linna tagasi hotelli. Kui teised keerasid kohe voodisse ja magama, siis mina tahtsin öisesse linna veel jalutama minna. Terve elu aega magada ju :) Nina, kes oli isaga muusikali ajaks Londonisse jõudnud, tahtis minuga kaasa tulla, sest tema oli päevasest üritusest ilma jäänud ja polnud linna näinud. London linn, mis iial ei maga. Väga tihe liiklus ja meeletul hulgal inimesi. Võrreldes Rootsi ühiskonnaga on vahe muidugi kohe tuntav, tänaval kiputakse juttu tegema ja igasugu kommentaare kuulsime ka. Palju purjus inimesi, palju haiglaselt kõhnu inimesi...see jäi öiselt jalutuskäigult meelde. Tagasi hotellis olime kell 2 öösel. Nüüd sobis ka mulle väike uinak võtta - peaaegu 24 h üleval ka oldud juba ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar