Täna hommikul nägime maja ees kahte oravat. Algul jooksis üks neist minu ja Björni nina alt läbi ning kimas puu otsa. Seejärel sibas teine täpselt sama rada. Meil on maja ees kaks suurt võimast jämedat puud (tegelikult on see küll juba naabrite aia-ala), kuhu otsa nad põrutasid. Ja siis läks mänguks. Siuh-säuh, üles-alla, kribinal-krabinal ühe puu pealt teise peale. Kui me kooli ei oleks pidanud kiirustama, siis oleksimegi sinna vaatama jäänud, sest meist jäid nad sinna maha mängima. Igastahes tegi see meil tuju hommikul vara rõõmsaks. PS! Orava pilt pole minu tehtud ;)
Täna õhtul jooksmas käies nägin aga jäneseid. Jooksen ju siin eramajade vahel. Loomulikult on siin suured ja ilusad rohelised aiad, kuid samas ka väga palju liiklust. Ühte jänest nägin enda ees üle tee jooksmas ühest aiast teise ning teist nägin suurel rohelisel muruplatsil. Jäin seisma ja vaatasin teda kohe päris tükk aega. Polegi ühtegi niiöelda vabaduses elavat jänest nii lähedalt näinud. Isegi mööduvate autode tuled ei hirmutanud teda. Aga kui muruplatsi omanik autoga oma maja ette sõitis, siis pani jänes plehku. Sama teed mööda, mida mina jooksen muide. Kimas ilusti kõnniteel. Mina muidugi jänesele jooksus veel ära ei tee. Vaatas mind kaugelt tulemas, mõtles hetke ja siis kimas edasi.
See on tõesti vahva, et siin nii palju loomi kohtab. Olen ka talvel oravaid ja jäneseid näinud. Kõige vahvamad on aga olnud kohtumised metskitsedega, kes muide ka aeg-ajalt siin majade vahel tiirutavad. Esimest korda nägin metskitse sügisel kui kodust autoga linna poole sõitma hakkasin. Sõitsin maja eest mäest alla ning hakkasin pöörama kui metskits auto nina eest läbi kalpsas. Jäi siis teine naabri aias seisma ja vaatas mulle oma suurte silmadega otsa. Mina muidugi jätsin auto seisma ja vaatasin teda ka niikaua kuni ta minema kepsutas. Armas oli teine. Niiöelda Bambisid olen hiljemgi siin jalutamas näinud.
Koeri ja kasse aga niisama ringi hulkumas ei kohta. Koerad on kõik eranditult rihma otsas ja koos peremehega. Kassid on kodused ja neid näeb hoopis harva. Hulkuvaid koduloomi siin ei eksisteeri. Kui kellegi kass või koer kaobki ära, siis on neil rihm kaelas ja telefoninumber seal peal või kiip kõrvas. Viimase puhul on siis abi saamiseks veterinaari poole vaja pöörduda. Samas siiski ükskord tüdrukud ühe kassi leidsid ja koju tõid. Mis sellest sai võin ma mõnikord siin kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar