Kingsepal pole kingi, pagarilapsed ei söö saia

... ja arstiperes ei ravita haigeid. Seda, et kraadiklaasi peres pole, sellest on vist juba juttu olnud. Kommentaariks vaid niipalju juurde, et lugesin siinsest päevalehest artiklit, kus oli juttu sellest, et lapsevanemate teadmised palavikust on väga kesised. Ei teata, milline peaks olema normaalne kehatemperatuur, millal lugeda seda palavikuks ning mida siis sel puhul ette võtta. Uskumatu, kas pole? Samas, mis siin siis nii väga imestada ikka. Rootsis on arstiteadus kui selline väga populaarne õppevaldkond. Kuid valdav enamus tulevastest meditsiinitöötajatest valib praktika asemel uurimustöö ehk selle asemel, et ravida haigeid, suunduvad nemad uurimustööle ning sahmivad paberite ja numbritega. Niiöelda tavalise arsti ametit peavad siin sisserännanud medistiinitöötajad Kreekast (väga suur protsent!), Küproselt, Poolast, Ungarist, Tsehhist jne, jne. Vahemärkuseks: Kreekas on medistiini õppida väga populaarne. Sama populaarne kui Eestis ärijuhtmist ja ettevõtlust õppida. Ülikoole, kus arstiteadust õppida saab on ligi kahekümne ringis. Ühesõnaga on Kreekas meditsiinitöötajatest "üleuputus". Peale lõpetamist on sul võimalus valida haigla, kuhu tööle tahaksid saada ning seejärel registreerid end sinna ootelehele. Igal haiglal on ette teada kui palju tööjõudu nad iga aasta juurde vajavad, uute inimeste värbamine käib siis selle nimekirja alusel. Peale enda registreerimist saad siis ka prognoosi, millal kord sinuni jõuab. Reeglina võtab see aega viis kuni kuus aastat. Ja kui sa end kuhugile nimekirja oled pannud, siis mujale meditsiinivaldkonda sa Kreekas tööle kandideerida enam ei tohi (muidu kaotad oma koha ootelistis). Seega siis suunduvadki Kreeka arstiteaduskonna lõpetajad tööle Saksamaale, Inglismaale, Rootsi. Vot selline riigikord siis :)

Tagasi tulles jutu algusesse, siis minu tähelepanekud seoses haigustega siin on järgmised. Björn on olnud paaril korral haige. Mida ma neist kordadest mäletan? Palavikku "mõõtis" taaskord isa oma käega. "Jah, on küll palavik." Punkt. Mingit rohtu ma ei mäleta, et talle antud oleks. Kui tal köha oli, siis sai ta mingit siirupit või teinekord kui suur köhahoog tuli, siis tõstis isa ta keset talve ka rõdule. Külm pidavat kõrile hea olema. Ja siis mäletan veel seda, et meile jäeti hommikul raha, et läheksin ostaksin poest haigele lapsele jäätist. Käisin ära ja tõin jäätise, kuid Björn seda süüa küll ei tahtnud. Kes see ikka haigena sokolaadi ja magusa järgi õhkab? Björn viskas peale teist ampsu jäätise vetsupotti.

Minu enda haige olemise loo olen siia juba eelnevalt kirja pannud. Nüüd, mis andis põhjuse ka kirjutamiseks, vaevlen ma mingi tundmatu allergia käes. Silmad on punased, kipitavad, nahk on kuiv silmade ümber, pisarad jooksevad iseenesest, paistetus on ka. Pesta silmi ei saa, sest see tee nii meeletult valu ja kreemitada on veel valusam, kuid ilma selleta ju ei saa. Näen jube välja, ausõna. Ja siis need kaks meditsiiniharidusega tarka inimest vaatavad mind, küsivad, et millest see on, oi see näeb halb välja ja kõik! Krt, ütle siis midagi vähemalt. Nt mine osta seda apteegist, või tee nii, see aitab või midagigigi. Ei! See näitab kui palju siis tegelikult hoolitakse sinust ja kui üks pere sa tegelikult oled.
Täna kontoris oli imestamist kui palju, et oi, mis su silmadega lahti on. Näe võta seda, määri peale või tee õhtul nii ja naa. Ja Marie ei tee kuulmagi ega nägemagi. Ma ei taha pahasti kellegile öelda, kuid...tegelikult ütleks küll! Ta teab ju, et ma siin ise kuhugi allergoloogi juurde joosta ei saa ega suurt midagi enda aitamiseks isegi mitte teha ei saa. Urrrr! Istun nüüd oma toas ja teen kummelikompressi (tee ostsisn loomulikult ise) ja siis kreemitan töö juurest saadud nahka parandava kreemiga oma silmad sisse.