Christina - 21- aastane, saab septembris 22. Elab oma elukaaslasega Stockholmist 20 km kaugusel Eskilstunas 1-toalises korteris. Käib tööl vanadekodus. Õpib vist ka kuskil, kuid mitte ülikoolis. Omab kirjutamis- ning lugemispuuet. Oli gümnaasiumi lõpetamisega suurtes raskustes. Nüüd on iseseisev. Oma pere juurde sõidab 600 km kauguselt harva.
Theresa - 20- aastane. Elab kodus. Töötab poole kohaga McDonaldsis. Gümnaasium on lõpetamata kuna 3-4 lõpueksamit on sooritamata. Lõpueksameid saaks järgi teha aastas kolmel-neljal korral, seni pole tüdruk selle vastu huvi tundnud. Palga kulutab maiustustele, riietele, make-upile. Mõnikord käitub lapsikult, nt on ta õhtusöögi lauas nii solvunud, et marsib minema ja lööb köögiukse pauguga enda järel kinni. No sellises eas peaks oskama juba käituda. Vaba aja veedab arvuti taga. Sõpru väga palju pole. Boyfriend on, kuid tema õpib Põhja-Rootsis ülikoolis. Theresa peamine probleem on keskendumisvõime puudumine ning laiskus. Kodus elavatest tüdrukutest on ta vanim ja kuid siiski unustab ta vahepeal, et on 20, mitte 14 nagu üks ta õdedest. Samas enesehinnang on tal hea: hea haridus on talle väga tähtis, samuti raha, isiklik autojuht tulevikus, suur maja jne. Kui ma teda veel väga hästi ei tundnud, siis vastasin tema selliste unistamiste peale, et ta peab siis küll rikka mehe leidma. Theresa vastas, et EI, ta saavutab selle kõik ise. Mõtlesin siis omaette, ilma välja lausumata, et huvitav kuna sa siis selle suunas tegutsema hakkad, neiu.
Nina - 16-aastane, saab mais 17. Nina sündis enneaegsena (2 kuud varem). Tal on olnud mitmeid haigusi ning on veetnud palju oma elust haiglas. Mõned aastad tagasi lisandus haiguste nimekirja suhkruhaigus. Ninal on lugemis-ning kirjutamispuue, ta on pika mõtlemisega (nt koolis kirjalike tööde koostamisel vajab teistest pool tundi rohkem aega - et aru saada, et end väljendada). Ninal on raskusi õigekeelsusega. Ninal on tihti raske asju mõista ning Ninat on raske teistel mõista. Nina saab regulaarset abi psühholoog-nõustaja käest.
Jenni - 14-aastane. Kõige laisem ja lohakam laps selles peres. Ilmselt oma vanuse tõttu on ta väga protestija tüüp. Kui kuskil on koristatud, siis ta kohe peab seal uuesti segaduse tekitama. Laisk ja lohakas pole ta vaid kodus, vaid ka koolis. Tõsiselt on kaalumisel see, kas ta peaks oma klassikursust kordama jääma sel aastal või mitte. Jenni probleemiks on keskendusmisvõime ning iseseisvuse puudumine. Tunnis ei saa ta väidetavalt oma asjadesse süveneda, sest peab omama kontrolli selle üle, mida teised teevad.
Björn - 8-aastane, saab 9 septembris. Björnist olen ma pikemalt eelnevalt kirjutanud. Kahjuks pole minuni jõudnud info testide kohta, mis Björnile talvel tehti saamaks teada, kuidas teda koolis aidata ning kuidas teda kodus aidata. Seda, et kodus vanematest keegi talle aega pühendaks tema probleemiga tegelemiseks, seda ma kogenud pole. Samas, selleks olen ilmselt mina. Teiselt poolt vaadates pole mul mingeid eriteadmisi selliste probleemide lahendamiseks ja ilmselt pole ikka mina see, kes nende lastest nii öelda korralikud inimesed peab kasvatama. Kui vanemaid ei huvita, siis miks peaks mindki? Koolipoolsest abist niipalju, et Björn saab peale tavalist koolipäeva niiöelda pikapäevarühmas eriõpetajapoolset abi, kus siis koos probleemiga tegeletakse. Kuidas Björn oma klassis hakkama saab, seda ma ei tea. Kuigi mul oleks võimalus nii nagu kõigil teistel lastevanematel, koolipäev oma lapsega kaasa teha. Pole seda võimalust veel kasutanud. Samas on neil koolisüsteem midagi hoopis muud, sellest peaks eraldi kirjutama kohe.
Sverker- sündis 4.märtsil 2006. Isa on sama kui eelpool nimetatud lastel, kuid ema on teine :-) Sverker on katseklaasilaps.
Pereisa- 50-aastane. Oma viie lapse emast lahutatud. Uuesti abiellunud oma viimase poja emaga kolm aastat tagasi. Töötab kirurgina Rootsi ning väidetavalt Euroopa suurimas haiglas - Sahlgrenska Sjukhuset.
Pereema - 42-aastane, saab novembris 43. On siis ema vaid ühele lapsele. Töötab rahvusvahelises meditsiinifirmas marketingi direktorina. Temast võiks ka eraldi sissekande teha. Millest mina aru ei saa, vabandan tuhat korda ette ära, et miks ta sellise mehega abielluda tahtis ja kui ta teadis, millised lapsed on, miks ta ise veel ühte sellist tahtis iseendale saada? Vat see on alles küsimus :o
3 kommentaari:
väga põnev kokkuvõte. Ise olen ma arvanud, et düsleksia ei ole pärilik haigus, vaid seotud ikka ajukahjustusega nagu mu enda poja puhul on, aga samas ega ma ei tea ka :)
Kas kõik lapsed elavad siis isaga? Eestis oleks loomulik, et lapsukesed elavad ema juures.
nädsa siis, leidsid mu ise üles. sa polnud mul meelest läinud, ma lihtsalt ei tahtnud niisama aadressi saata, mõtlesin, et kirjutan pikkkkaaaa kirja juurde, et siis mõistad paremini kes ma, miks ma, kes nemad, miks nii, kuidas naa jne :)
nüüd ei jää muud soovida kui head lugemist ;) materjali on palju mul :P tore oleks mõtteid vahetada, sest ausalt öeldes ei tea ma düsleksiast suuremat midagi kui ise netist lugenud olen ja iga päev enda ümber näen
Ei tea kuidas need lapsed sellesse suhtuvad, et meie Lauriga sulle suvel külla tuleme? Kas nad teavad juba?
Postita kommentaar