Kuidas siin haige ollakse

Täpselt nädal aega tagasi jäin haigeks. Tulime koolist koju ja tundsin, et paha on olla. Vihma ka sadas muidugi ja jalad olid läbimärjad. Oli viimane õhtu kui pereisa veel kodus oli, ema lapsega olid juba päevi tagasi minema sõitnud. Ühesõnaga ootas ees huvitav nädalavahetus - lastega üksi kodus ja haige. Kuna haigeks jäin neljapäeval, siis reedel ma oma jalga voodist välja ei tõstnud - olin liiga haige selleks.
Neljapäeva õhtul sai veel pereisa loomulikult informeeritud, et haige olen. Tema korraldas siis reedeks Björni kooli ning koju saamise. Suhtumine haigetesse on siin ülimalt arstlikus perekonnas muidugi kummaline. Kraadiklaasi kodus pole ning ei kavatseta muretseda ka. (Siinoleku ajal on see kahjuks kolmas kord kui tunnen, et tahaksin end kraadida.) Selle asemel paneb pereisa käe su laubale ja ütleb, kas sul on palavik või mitte - ja ongi kõik. Mina sain soovituse, et no aspirini võid süüa kui tunned, et palavik on. Ja mina ei saa jälle aru, et miks ma pean seal voodis päev otsa surema ja palavikuga võitlema ja higistama ? On siis sel moel haigusest jagusaamine tõesti parem kui rohtude abil palavikust lahti saamine? Igastahes haige olles on sellest veel eriti raske aru saada.
Peale reedest voodis higistamist, magamist ja haigusega võitlemist ootas meid ees laupäev koos Björni jalgpallivõistlustega. Hommikul 8.20 algas linna välistaadionil esimene matsh võistkondade vahel ja ära saime sealt kell 16.30! Kõik etappid toimusid õues ja terve päeva sadas jääkülma vihma ning tuul lausa tuiskas. Õudus ruudus! Oli olemas ka väike kohvikuke, kus einestamas sai käia, kuid enamuse ajast veetsime õues vihma käes. Björn suutis muidugi oma kindad ära kaotada ja mütsi koju jätta. Lõdises ja oli hommikust saati pealaest jalatallani märg. Mõtlesin, et jääb kindlasti haigeks. Kuid imede ime - ei jäänudki. Ainus hea asi oli see, et meil auto oli. Ei pidanud vähemalt kl 6.00 hommikul end üles ajama, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Juurdelisatud pilt aga iseloomustab olukorda, mis tekib kui mina piisavalt palju toitu koju muretseda ei jõua (põhjusel, et olen kodus haige nt). Nimelt perega koos elav vanim tütar (20-aastane) helistab siis isale ja kurdab, et midagi pole kodus süüa. Samas kui kõiki kuiv- ning maitseaineid on piisavalt ja külmkapp siin peres pole iial tegelikult tühi. Isa kannab siis talle raha, et ta saaks toidupoodi minna ja toitu osta. Lõppeb see aga sellega, et tüdruk ostab piima ning kirjutab paki peale, et palju juua ei tohi ning endale sinki ja jogurtit ning kirjutab peale, minu oma ja kommid rändavad muidugi kohe tema tuppa ja sealt kõhtu. Oh seda elukest siin. Rikaste inimeste näljased lapsed...