See oli möödunud aasta oktoobrikuu alguses. Jätsin meie riigi pealinnas kõik seljataha: kooli, töö, kodu, sõbrad ning lendasin täiesti tundmatusse linna täiesti tundmatute inimeste juurde. Mitte, et mul Tallinnas midagi viga oleks olnud...pigem elu vahest nõuab - nüüd või mitte kunagi :) Ja ausalt öeldes pole ma seda sammu kunagi kahetsenud, aga sellest pikemalt mõni teine kord ;)
Maandusin pühapäeva õhtul. Lennujaamas ootasid Marie (maailma kõige ilusamate roosidega), Björn ning nende väike sugulane Celina. Olin hoidnud oma äriklassi einest alles ühe väikse eesti sokolaadi, mille andsin siis tervituseks Björnile (ega ma ju ei teadnud esimesel kohtumisel, et tal magusa söömise keeld peal on :D). Teel lennujaamast koju sain kuulda, et 5-lapselisse perre on poolel teel ka juba kuues laps! Õhtusöögiks sõime sel õhtul lasanjet, mille tegemiseks nt Mariel pole terve järgneva aasta jooksul rohkem aega jäänud (mina tüdrukutega olen küll teinud). See näide sellest, et nad ikka mind ootasid ja valmistusid minu saabumiseks. Olin kõigest uuest õhtuks väsinud. Järgmise päeva hommikul kell 7 oli äratus ning kell 8 olime Marie ning Björniga koolis, et tutvustada mind Björni õpetajale. Seejärel sõidutas mind Marie linna peatänavale ning andis 100 sek-i taskuraha ja ütles, et õhtul kodus näeme. Kõnnin siis mina viigipükstes, kõpskingades ja pintsakus varahommikusel tühjal tänaval täiesti tundmatus linnas. Marie oli autos ühest telefonikataloogist linna kaardi välja rebinud ning Björni koolikohale risti teinud. Ma mäletan, et mul oli jubedalt külm ja kuhugile polnud minna. Kõik poed, kohvikud ja muud kohad avatakse siin kell 10 või siis ka 11. Leidsin ühe toidupoe ja läksin niisama sisse sooja ning hindu vaatama. Issver kui kallis kõik tundus! Ostsin siiski kõige odavama pudelikese jogurtit, sest hommikusööki polnud ma söönud. Leidsin siis kuskil ühe pingi kuhu istuda ning vaatasin iga kahe minuti tagant kella ja mõtlesin oma tavalisele esmaspäeva hommikule Eestis. Kuna mul linnast aimugi polnud, siis hakkasin varakult Björni kooli poole orienteeruma. Olin tund aega ennem tegelikku Björni koolipäeva lõppu seal. Aga koolis on ju mustmiljon last. Kuidas ma leian selle, kellele ma järgi tulin? Väiksest tutvusest eile ning täna hommikul ei piisa, et saja lapse seast see õige rootslane nüüd üles leida. Kõik nad näevad nii ühesugused välja ju. Õnneks kohtusin siiski ilma viperusteta õige lapsega. Ja siis hakkas see laps mulle koduteed näitama, sest mina polnud ju kunagi linnast koju läinud. Küll oli keeruline! Hüppa ühe bussi pealt maha ja võta tramm, siis mine siin peatuses maha ja oota teist numbrit ja siis peab jälle trammi vahetama. Siis läks lapsel veel kõht tühjaks ning talle oli vaja osta hamburgerit, jäätist ja limonaadi. Nojah, Marie raha ju andis, kuidas ma siis ei osta? Pärast saan veel pragada, et raha on ja laps tahab ja sina ei osta :) Kui me lõpuks siis oma kodu piirkonda jõudsime, siis läks tee kord siit ja sealt, tiir siiapoole ja kaar sinnapoole :D Tegelikult tuli välja, et Björn lihtsalt kasutas mind ära. Koolist koju saab ühe trammiga, mille peab bussi vastu vahetama; jäätist ja muud kraami pole igapäevaselt osta lubatud ning bussijaamast läheb otsetee koju, mitte kaarega läbi terve küla. Siuke värk oli alguses!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar