Björnil on mingi uus ajajärk - valetamise periood. Kus iganes me ka ei käi, tema on seal juba käinud-olnud, mida iganes me ei teeks, tema on seda juba teinud. Kui kinno tuli "Carfield 2", siis tema oli juba sama filmi kolmandat osa näinud, kui hakatakse uut jäätist tootma, siis tema on seda juba ammu söönud. Lisaks on tema lemmiksöök sushi (minu teada on ta küll tavalist keedumakaroni vintsutanud kui meil sushi õhtusöögiks on). Siis tuli veel välja, et kebab on kõige parem asi, mida linnas süüa. Ma siis astusin järjekorda, et olgu, ma siis ostan sulle seda "musta" värvi liha sealt suure toki küljest. "Ei no täna võime Burger Kingis süüa" (seal sööb ta kogu aeg).
Ma sellisest supermehest enda kõrval, kes kõiki asju kõige paremini teab, kõike näinud ja teinud on, natukene viisakalt öeldes väsinud. Lasen siis tema jutu ühest kõrvast sisse teisest välja ja teinekord kiidan takka ka, et muidugi-muidugi. Siis temal hakkab mingi refleks tööle ja küsib, et kas sa ei usu mind? Ei miks ma siis ei usu? Usun, usun, et su sõbra isa on selle karusselliga sõitnud, kust sind oma pikkuse tõttu minema saadeti (see oli mudilastele mõeldud), et ennem filmide kinno jõudmist neid kõiki näinud oled, kõige jubedamate asjadega lõbustuspargis sõitnud oled, iga sadamas seisva laevaga välismaal käinud oled ja kui kõva mees sa tegelikult üldse oled :)
Samas tuli mul meelde, et paar-kolm aastat tagasi kurtis Laivi, et minu ristitütar Johanna pidavat kogu aeg valetama. No siis kui nad vist koos Võrus puhkamas käisid. Johanna on praegu 11 ja Björn 8. Kuskil ennem 10-aastaseks saamist on vist selline valetamise periood normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar