...siis on äraütlemata kurb. Kuigi tegelikult teadsin ma seda juba ammu-ammu, lihtsalt iga kord olen saanud erinevates situatsioonides sellele kinnitust. Jutt käib Jennist siis. Ja ta ei tee vaid minule nii, vaid kõigile (kaasa arvatud oma isale, Mariele, õdedele, vennale, vanaemale-vanaisale jne). Lubadustest kinnipidamine pole lihtsalt talle tema 14 eluaasta jooksul selgeks veel saanud.
Tegin täna õhtusöögiks ahjukartuleid, lihapalle ning juurde külma jogurtikastme. Katsin laua ära. Panin nn. laupäeva kommid neile valmis, ostsin veel lisaks sokolaadi ning 2 l jäätist. Lubasin nende enda äranägemise järgi süüa, mida süda ihkab ja nii palju kui ihkab (loe: lubasin 2 l jäätist nahka panna kui isu on). Lugesin sõnad peale, et ta oleks Björni vastu hea ning ei kakleks temaga. Kõik oli korras ja hästi! Vastutus jäi tema kanda. Ise läksin kaksikuid hoidma ja saabusin peale südaööd ja mis mind ees ootab?!?! Tühi maja, igas võimalikus kohas põlevad tuled, aknad on lahti ja neid endeid pole üldse koduski (nägin autoga juba maja ette sõites, et jalgrattaid pole). Saabusid siis 15 pärast koju ja teatasid, et neil oli siin pidu. Küla pealt oli mingi rahvas siin olnud ja siis nad nautisid omapead olemist. Sähh sulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar