Kuidas see kõik alguse sai ...

Algas nii nagu tavaliselt. Kaks noort inimest said kokku. Mõlemad õppisid meditsiini. Tütarlaps med.õeks ja noormees kirurgiks (hilisem spetsialiseerumine transplantatsioonile). Tütarlaps oli pärit Norrast ja noormees Rootsist. Neiu oli lapsepõlves põdenud tuberkoloosi ja seetõttu harjunud tähelepanuga, sellega, et temaga arvestatakse ning tema on veidi väetim kui teised. No ja siis nad abiellusid ja said esimese lapse ja siis teise ja nii edasi kuni lapsi oli kokku viis. Mees töötas haiglas ja oli väga pühendunud oma tööle. Naine töötas ka haiglas, kuid oli omadega veidi niiöelda hädas. Millest see alguse sai või mis põhjused seal olid, eks seda teavad nad ise kõige paremini. Mina ei tea. Tean vaid seda, et naisel tekkis depressioon. Väiksed lapsed kodus, vahetustega töö haiglas, tihti öövahetused jne. Naisel läks rütm sassi, öösel tööl ja päeval kodus, kus lapsed kilkavad ja karjuvad ümberringi. Tuli appi unetablett ja alkohol ja hiljem ka valuvaigistid. Tegelikult juhtus see juba laste saamise ajal, mitte peale viienda lapse sündi. Ema karjus laste peale, mõnitas neid ja ei hoolinud nendest. Suuremad lapsed olid väiksematele ema eest. Kuna lapsed oma emast hoolisid, siis ei kitunud keegi õhtul isale ka ära, kuidas ema käitub nendega. Ühesõnaga paras kompott. Ei usu mina, et seal keegi õnnelik oli. Ema töökarjäär lõppes sellega, et ta jäi haiglas vahele ravimite vargusega ning vallandati. Siis hakkas isa perekonda ainsana üleval pidama. Ühel hetkel sai ilmselt armastus otsa. Järel olid vaid lapsed, ravimitest sõltuv ema, töötav isa ja suured arved ning võlad. Ema viidi ravile, kuid kauaks see ei aidanud. Ema käis ravil kokku kuus korda, ikka ei aidanud. Siis tahtis isa lahutust. Isa oli nõus lapsed enda hoole alla võtma ja naisele maja ja auto ostma. Lahutus saadi kätte. Ema sai maja ja auto, isa sai lapsed. Ema kirjutas vabatahtlikuna alla paberile, et loobub oma viiest lapsest kui noorim neist oli alles nelja-viie aastane. Ema lendas ära Ameerikasse. Elab seal tänase päevani. On abielus. Nagu kuulnud olen mitte just kõige leebema inimesega maailmas. Ema elab seal oma vana elu edasi.

Mis isast sai? Isa jäi lastega üksi, kuid isal oli keegi sõbranna tekkinud juba siis kui nad emaga lahutusest rääkima hakkasid. Niiöelda sõbranna oli ka meditsiinivaldkonnas tegutseja. Tema oli isast 8-aastat noorem ja äsja lahutatud. Sõbranna endine mees oli piloot. Nad reisid väga tihti. Piloodid saavad niimoodi tasuta puhata kus iganes maailma nurgas peaaegu. Sõbranna oli meditsiinifirmas üks direktoritest. Nad elasid luksuslikku elu ja neil oli kesklinnas üle 200 m2 suurune korter. Sõbranna on hiljem väitnud, et piloot ei tahtvat ega armastavat lapsi. Et see olevat üks põhjustest, miks nad lahku läksid. Siis kohtus ühel rahvusvahelisel konverentsil seesama sõbranna sellesama pereisaga. Isa olevat selline natukene räämas ja õnnetu olevat. Sõbranna, kelle kabineti uksel ripub silt "must vöö shoppamises" korraldas pereisale udupeenes butiigis korraliku peapesu. Näitas näpuga, et see, see ja see. Seda pole teada, et kas isal pärast lastele saia ostmiseks raha jäi alles või mitte. Sealt see kuidagi alguse saigi.

Isast saan ma aru - noor, tark, rikas, äsja lahutatud naine. Aga naise "õnnest" pärida üksik mees viie kraakleva lapsega, sellest ma aru ei saa. Nüüd on nad varsti kolm aastat koos elanud. Lapsed pole siiamaani lahti saanud lapsepõlvest pärit harjumust, et üksteisega räägitakse karjudes. Kui ma siis viisakalt ütlen, et sa võid ka normaalse hääletooniga rääkida, siis öeldakse, et ega ma karjugi. Ja nii ongi, kui oled nii kasvanud, siis ei saa arugi, et kuidagi teistmoodi saaks ka. Ei aita mingi eeskuju ka. Tööd rabav ja elus ise heale järjele jõudnud naine ei inspireeri selle perekonna lapsi sugugi mitte. Kui mul tuleb sokk keset tuba jalast ära, siis sinna ta jääbki. Nagu ka eilne piimaklaas ja üleeilne supitaldrik võivad lihtsalt kuskil seina ääres vedeleda. Võileiba teen nii, et kõik teaksid, mida ma sõin ja et ma külmkapi juurest laua juurde kõndisin ja sealt kraanikausi juurde. Enda järel ma ei korista ja loodan et see, mida vajan tuuakse hõbekandikul mulle nina ette.